Repro

Lahe, et mõnikord pakutakse pildikasti mittevaatajatele võimalust teleseriaale lugeda, sest nii saab teada, mis siinsele rahvale peale läheb.

Ilmselt tuleb hää seriaali alustuseks luua eriskummaline ja värvikas peapersoon ja sellega on siinkohal kenasti hakkama saadud. Loomulikult elab Siberis eestimaiste juurtega, maakeelt kõnelevaid miilitsaid ning üks neist tuleb lihtsalt koju transportida. Transporditi Viktor Korol ehk Võitjakuningas, kui nimi ära tõlkida.

Ei oska öelda, kuidas asi telerist välja paistab, kuid raamatus on Korol igavesti äge sell. Säärane vene-eesti segu, kusjuures idanaabrilt saadud kultuuritaust teebki mehe sümpaatseks. Kohalikud paistavad tema kõrval kuidagi kipakad ja ebamäärased ehk siis ehteestlaslikud – kiuslikud ja kadedad. Küll mitte kõik, kuid liigagi paljud.

Eks ta üks Maarjamaa Miami Vice näikse olevat. Politseinik käib ringi, sõrmejämedune kuldkett kaelas, tume ülikond seljas ning istumise all võimas auto. Venemaal ju raha on. Kildhaaval pakutakse taustagi, et kust Korol pärit ja kes ta säärane on. Selgub, et endine kurjategija, kes sai sõjas lunastuse ja hakkas heaks.

Ühelt poolt suur vene hing, teisalt maarahva kinnisus ja üksiku hundi loomus iseloomustavad Koroli. Kuritegude uurimisel ta ülejäänud seltskonnaga koostööd suurt ei tee, ajab pigem oma asja. Ja edukalt. Kusjuures kunagise kaagina tunnetab, kes on tõeline lurjus, kes kogemata patuteele asunud ja neile teistele pakub väljapääsu, sest vangla head ei tee.

Liiga tõsised need Siberi võmmi lood mõistagi ei ole. Parasjagu irooniat ja huumorit, kuritööd, mida lahendatakse, on lihtsad ja inimlikud, mitte sotsiaalsed ja jõhkrad, mis ühiskonna alustugesid raputavad. Ühesõnaga meelelahutus. Hea lugeda, kui pea väsinud ja keeldub süvenemast.

Näis, kuidas raamatul läheb. Loodetavasti nii hästi, et tekiks vajadus ka Siberi võmmi järgmised lood kirjasõnasse raiuda. Korol, nagu öeldud, on lahe tüüp, aga ekraanilt ei viitsi teda sellegipoolest vaadata. Temast lugeda küll.