Repro

August Strindberg (1849–1912) on Kirjanik suure algustähega. Tema loominguline pagas hõlmab pea 120 tööd (enamus näitekirjandus), mis on kirjutatud edukalt erinevates žanrites ja stiilides1. Praeguseks on rootslase surmast möödunud sada aastat ja tema tekstid on jätkuvalt kõnekad: tema näidendeid mängitakse endiselt teatrilavadel ja tema teoseid tõlgitakse aina eksootilisematesse keeltesse.

Raamat „Hullu mehe kaitsekõne“ puudutab üht levinud ja palju läbi kirjutatud teemat – kirjanik ja (tema) naine. Täpsemalt siis August Strindbergi ja Siri von Esseni abielu aastatel 1877–1891: kuidas kohtuti, armuti, leivad ühte kappi visati ning kurss mäelstromile võeti. Omal ajal tekitas romaani ilmumine palju intriigi: kuidas võib kirjutada pühast abielust, kuhu ei ole kellelgi õigust piiluda, nii avameelse raamatu?

Mehe ja naise suhe

Miks on see raamat kirjutatud? Väidetavalt selleks, et üks mees saaks kaitsta ennast ja oma nime pori – elude rikkuja, hullumeelne – eest. Samas on teos süüdistuskõne armastatud abikaasa aadressil, kes pori loopimist sihikindlalt levitas. Raamat on mehe vastulöök. Eesti kirjanduses võib paralleele tuua Olavi Ruitlase raamatuga „Naine“ (2009).
Miks see on nii? Väikekodanlasena eluteed alustanud Axel (Strindberg) tahab kinnitada kanda aristokraatlikus maailmas, hinnates seetõttu kõrgelt eetikakoodeksit. Maria (Essen), kellega lugeja tutvub esmalt kui paruni (ehk kõrgklassi) abikaasaga, hindab loo edenedes aina rohkem väikekodanlase väärtusi. Ja kui kaks erinevat inimest kokku panna, saavad nad pingutuse korral üksteist täiendada (Axel draamakirjanikuna ja Maria näitlejannana) või vastupidi, lasta lakkamatutel tülidel koduseinu lammutada (Axel tahab vaimutööga ajalooraamatutesse pääseda ega hinda Maria bravuurikat, elu kõiki magusaid vilju nautivat elustiili).

Maskulinism

Kuid abielu ja armastus on vaid ühed tasandid suurest ja laiast käsitletavast mehe ja naise teemast. Pigem tulekski raamatut esile tuua teemakäsitluse pärast, mitte kui kättemaksuromaani.

Teoses kohtuvad maailmavaated maskulinism ja feminism. Axel ei poolda võimu andmist naistele, tema silmis on see tsivilisatsioonis samm tagasi. „Mina relvastun võitluseks sel teel, et kirjutan raamatu, mille võiksin paisata vaenukindana vastu vahtimist kõikidele emantsipeerunud naistele, kes nõuavad vabadust mehe orjastamise hinnaga.“ (lk 230) Maria aga esindab uue aja naist, kes ei ole nõus olema abielus mehe „ori“. Uue aja naisena on Maria see, kes ütleb, mis on õige. „/…/ niipea kui ma võtan end kokku ja ilmutan oma mehelikku tahtejõudu, jätab paruness mu oma sõprusest ilma. Mida otsustusvõimetum ma olen ja allun kõikidele tema tujudele, seda enam ta mulle tähelepanu pöörab /…/“ (lk 95).

Kui abielu oleks rajatud traditsioonilisi väärtusi hinnates, oleksid paljud mured pereelus olemata.

Mis on siis Maria probleem? Axeli põhiline etteheide on sisutühjus: „Tal jäi puudu andest, enesekindlusest, isikupärast, kõigest“ (13). Maria on täis ideid, poliitilisi loosungeid, mis kõigile meeldivad, kuid mis ei ole mõeldud tegelikkuseks saama. Seetõttu on Axeli raske seedida mõtet naise domineerimisest. Hinnanguliselt kuulub tekstist suurem osa ikkagi Maria kiitmisele, kriitika tema suunal on lühike, kuid intensiivne. Õnn Mariaga on ainult platooniline, kannatused seevastu füüsilised ja vaimsed.

Keegi ei ole pühak

Eelarvamus 19. sajandi teose kohta ütleks, et tekst on keeleliselt kammitsetud, kuid seda see pole. See on üsnagi vabameelne, piiludes ka magamistubadesse. Olgugi, et teos on mõeldud kaitsekõnena, ei kirjuta Axel endast kui inglist. Ükski tegelane ei ole siin pühak.

Iseenesest on raamatus kaks põhijoont: kõigepealt, kuidas armastajad saavad abielupaariks ja seejärel, kuidas nende kooselu lõppeb. Tegu ei ole igava suhtedraamaga. Nii elementaarne asi nagu mehe ja naise suhe on kirjutatud väga kaasakiskuvaks ja kõige paremas võtmes dramaatiliselt intrigeerivaks. Sündmusi on tihedalt palju, rütm ja keeletaju – kummardus tõlkija Ülev Aaloele – on kõrgel tasemel. Tõenäoliselt leiab raamatust, mis on mõeldud eelkõige meeslugejatele (jutustaja ise pöördub oma sihipärase lugeja poole (lk 187)), igaüks äratundmisi enda elust.

Kokkuvõttes, Axel ei tahtnud oma abikaasat kahtlustada milleski lubamatus ning tegi endast kõik oleneva, et teda ohumärkide ilmnemisel õigele teele juhatada. Ta loobus kõigest, et rahuldada ühte hinge. Kuid kahtlused saavad lõpuks kainest mõtlemisest võitu ning vaevav äng sunnib asja uurima: kas abielu – õnn ja õnnetus – on rajatud kahtlasele pinnasele? Küsimus on just nurgakivi paigaldamises, mitte armastuses. Axel on sunnitud uurima ja konstrueerima minevikku, kuidas ta kohtus Mariaga, et selgitada välja seda, mida teavad kõik külamehed, aga tema, abielumees oma abikaasast ei tea. See on romaani algne impulss, mille ajendil kirjutas Strindberg teose kuue kuuga valmis.
---------------
1 Lisaks on Strindberg tegelenud edukalt fotograafia ja maalimisega. Strinbergi maal „Linn“ (1903) on kantud raamatusse „1001 maali mida elu jooksul pea nägema“ (S. Farthing ja G. Dyer, Varrak 2007)). Autobiograafilises romaanis „Teenija poeg“ kirjutab Strindberg, et maalimine tegi ta „kirjeldamatult õnnelikuks – nagu oleks ta just tarbinud kanepit“.