Saja ühe aastane... Repro

Kartus, et Allan Karlsson jääb sõbra ja rahakohvriga Bali saarele vedelema ja saja-aastase staatust nautima, osutus õnneks asjatuks.

Kuus aastat tagasi, päev enne saja-aastast sünnipäeva, otsustas Allan, et ta ei talu hooldekodus õnnitlusi ja muud säärast jama, hüppas aknast välja ja kadus susside sahinal kuhu jalad viivad. Viisid esmalt bussijaama, kus ta haaras näppu võõra kohvri, mis oli paraku täis kaakidele kuuluvat raha, ja seejärel seiklustesse, mille käigus selgus, et Allan oli elu jooksul viibinud kõigi tähtsamate ilmasündmuste juures, kusjuures otsustajana. Vaat säärane mees.

Allani elust jutustav esimene raamat „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” on pärl. Nagu teinegi. Mis pandi kirja seetõttu, et maailm, nagu autor õigesti arvab, on ebatäiuslikum kui kunagi varem. Niisiis saadab Jonas Jonasson vanamehe taas seiklema: „Et rääkida, kuidas asjalood on ja kaudselt rääkida, kuidas need tegelikult peaksid olema.”

Rahal on omapärane ja ebameeldiv komme otsa saada, eriti kui seda on laristada vaid mõned miljonid. Aga see ei olnud põgenemine Balilt, vähemalt ametlikult mitte, vaid kahetsusväärne õnnetus, kui õhupall Allani ja tema pisisulist semu Juliuse avaookeanile kannab. Nii nad loksuvad õhupallikorvis ja ootavad, et midagi juhtuks ega muretse. Kui su elukreedo kõlab – on, nagu on ja tuleb, mis tuleb – siis pole tõesti muretsemiseks põhjust. Eriti kui sul on kaasas jooki, mida pruukida ning Allanil ja Juliusel enamasti on.

Oli, nagu oli ja siis tuli, mis tuli. Tuli Põhja-Korea laev, korjas merehädalised peale ning algaski suur turnee ümber hullunud maailma, kus teele jäävad ette Kim Jong-un, Donald Trump, Vladimir Putin, Angela Merkel, Rootsi välisminister ja veel hulk häid ja vähem häid inimesi.

Raamat on irooniline ja humoorikas vaade kaasaegsele maailmale, mille keskpunktis on tuumavõidurelvastumine, maailma liidrite vaheline kukepoks, inimlik lollus ja salakavalus. Ent samas on teoses palju õpetussõnu, mille järgimine teeks meie planeedist märksa parema paiga.

Näiteks ebastabiilsele Trumpile soovitab Allan: „Ma ei tea midagi teraapiatest ja muudest moodsatest asjadest, ent teie asemel ma prooviksin grokki. Te olete ju praegu üle seitsmekümne? Seitsekümmend aastat ilma viinata võib kelle tahes hulluks ajada.”

Trump pole ainus, kelle Allan närvi ajab, ka Putin kuulub sellesse seltskonda. Ent tema on üdini spordimees ja kui talle pakutakse välja, et võiks minna ja taadi maha lüüa, vastab Venemaa uhkus ja päike: „Meid vedas ninapidi saja ühe aastane. Jäta vanamees rahule. Meil tuleb nüüd jalgpalli MM-i peale mõelda. Loodame, et parima dopinguga meeskond võidab!”

Ka Rootsi välisminister, kes Allani tõttu parajasse jamasse sattus, kuigi tuli sealt puhtalt välja, pidi tunnistama, et vanameest ei saa tegelikult milleski süüdistada, sest: „Tal oli lihtsalt omadus sattuda valel ajal valesse kohta. Sada üks aastat järjest.”