Romantikuna I maailmasõjas. repro

Tänuväärsed on inimesed, kes peavad päevikuid, täidavad need sisutiheda tekstiga, kirjutades nähtust ja tunnetatust ning jätavad need järeltulevatele põlvkondadele. Nii avaneb minevik täies ilus või koleduses.

Kui tsaar nõuab, siis tuleb minna. „Oli käre talveilm – 2. jaanuaril 1915, kui küüdimees valju käsu järgi mind Lihulasse sõidutas ja sealt edasi Haapsallu. Just 3. jaanuaril sai mind kui soldat vastu võetud, polku määratud, ilma et ise piiksatadagi oleks tohtinud,” kirjutab Varbla Nõmme algkooli koomeister Turmann oma päeviku esimesel leheküljel.

Nii algas ühe Eestimaa mehe odüsseia, mis polnud just üleliia ohtlik ega pikk, kuid seda ei teadnud keegi ette. Esmalt pealt kahe kuu Petrogradi Volõõnia polgus, siis marsirooduga Preisimaa rindele. Turmann oli sõjas vaid paar nädalat, siis paistatas jalg kahjuks või õnneks üles ning ta saadeti Vitebski hospitali, kus tunnistati rindekõlbmatuks. Hästi läks, sest tsaariarmee sai Preisimaal kenakesti tappa. Järgnes teenistus tagavarapataljonis, mis võimaldas elada inimese moel ning nautida ja uurida Petrogradi selle täies hiilguses.

Päeviku viimane sissekanne on tehtud 3. juulil 1917, kui Turmann sõjaväest pääses ja end koju asutas. „Peagi ronisime vagunisse, rong tuksatas, kui talle masin ette sõitis ja omad konksud veosse pani. Veel üks tuut-tuut-tuut ja ka vaksalikell helises kolmandat korda, kui raudruun ähkides ja puhkudes putket pani Gatshina poole – Narva poole – Tallinna poole. Missugune rõõmus tunne.”

Seega oli Turmann tsaaririigi pealinnas ajal, mil tsaaririik lagunes, ametisse astus ajutine valitsus ning algas võitlus võimu ja Venemaa tuleviku pärast.

- - -

26. märts Petrograd. Eestlaste meeleavalduse päev pealinnas. Mul ei olnud mõtet tänasest eestlaste meeleavaldusest mitte osa võtta, esmalt sellepärast, et eestlased sii pealinnas kui tropikene on ja siiski mitte ühel meelel ei tööta: alati on siin isekeskis mõne tühise asja pärast tüli ja lahkmõtteid, millel sagedasti halvad tagajärjed on. Teiseks on linlastel ikkagi oma isesugused aated ja vaated talupoja vastu, kes maal elab. Et mina kui talumats olen ja olla tahan, siis ei arvanud heaks terve Eesti rahva nimel, kus tõepoolest põllumees puudus, mitte mõõgaga sekka lüüa.

Mil kombel pidin ma selle lipukirjaga päri olemaomas arvamises, kus lipu peal kiri: „8-tunnine tööpäev” on kirjutatud, kuna ma ise jälle oma 18 tundi töö juures välja pigistan. Linnatööline võib seda siin nõuda, et ta kaheksa tundi tööl on, kuid mina endale mitte.

- - -

Veel peoga uudist. Vaikselt toas istudes kuulsin väljas tugevat hurraa-karjumist. Arvasin esmalt oma soldatite hääle, kuid eksisin, kui välja vaatama läksin. Mööda Preobrazhenski uulitsat voolab määratu rahvaparv. Ikka Duuma poole. Küsisin otstarvet ja vastati: „Долой Ленин!”

- - -

Niisiis oli revolutsioon Peterburis täies hoos ning Turmann annab toimunule pealtnägijana värvikaid kirjeldusi. Ent mis raamatu veelgi väärtuslikumaks teeb, on uskumatult suur kogus fotosid, postkaarte ning reprosid ajalehtedest ja dokumentidest, mis toonaseid sündmusi samavõrd tõepäraselt kirjeldavad. Ehk siis oma siladega nähtud „Müstiline Venemaa”.

Pärast kodumaale naasmist jätkas Turmann tööd koolmeistrina, abiellus, sai neli poega, pääses küüditamisest ja suri 1952. aastal.