Tegelikult on Bjørki krimilood nagu krimilood ikka. Head krimilood. Ent, nagu öeldud, on detailid kohati üle paisutatud – seski raamatus kohtab autot juhtiv vana mees lumesajus tee kõrval seisvat läbikülmunud poissi, kel metskitsesarved peas. Ja 14 aastat hiljem leitakse sealtsamast lähedalt mägijärvest surnud tüdruk, kel on seljas balleriinikostüüm. Kaldal seisab kolmjalal fotoaparaat ja kaldataimede vahel vettib leht raamatust „Vennad lõvisüdamed”.

Mõistagi on need detailid – sarved, balleriinikostüüm, fotoaparaat, raamatuleht – olulised. Ent palju on meil, või ütleme siis Norras, kus tegevus käib, mõrvareid, kes korraldavad performance’i. Aga see selleks, krimka võibki olla mänguline.

Olgu kuritegu, milline tahes, Norra A-rühmal tuleb see lahendada. Sarja esimeses raamatus „Ma reisin üksinda” toob uurija Holger Munch ühelt saarelt ära enesetappu plaaniva Mia Krügeri, kelle isepäraks on kõndimine omapead ehk mõtlemine piiridest väljapoole. Krügeri vaim ei ole ajaga paranenud, teda vaevab endiselt kaksikõe surm uimastite üledoosi tõttu, kuid töö toob pisut leevendust. Munch omakorda hoolitseb tütre eest, kellest võinuks eelmises raamatus „Öökull” saada sarimõrvari järjekordne ohver.

Aga kui Norras liigub ringi järjekordne mõrtsukas, siis tuleb muu elu kürvale heita ja ta kinni püüda.

Nagu Bjørki puhul tavaks, loob ta esimestest lehekülgedest alates romaanile tumeda õhkkonna ning toob mängu hulga värvikaid ja värvituid tegelasi, kel on etenduses mängida oma roll. Ning etendus kestab ja kestab – sarimõrvar näikse valivat juhuslikke ohvreid, kelle vahel seosed puuduvad, kuid õnneks on A-rühmal Krüger.

„Poiss pimedusest” pole kiire vaimuroog, et käib üks pidev särin nagu grillil, vaid aeglaselt küpsev ning seetõttu hõrkjam. Ehk kõike kokku võttes: nordic noir täies hiilguses.