Röövlid Repro

„Kuidas natsid Euroopa kunstiväärtusi varastasid“, kõlab raamatu täpsustav pealkiri, ent sellele oleks tulnud lisada: „ja kuidas end demokraatlikeks pidavad riigid röövitut tagasi anda ei taha“.

Kui asetada eelnevas lauses rõhk sõnale „natsid“, siis poleks see päris õige. Küsimus pole natsides vaid vallutajates. Ajast aega on suur Peeter võtnud väikselt Peetrilt võileiva ehk sõjakäigu järel lahkuvad võitjad, killavoorid väärt kraami täis.

Vahelepõikeks: kas Venemaa on Eesti presidendi ametiraha tagastanud?

Arvestades ajaloolist järjepidevust olnuks kummaline, kui natsi-Saksamaa jätnuks maailmakuulsad maalid-skulptuurid-gobeläänid anastatutele, saati oli Adolf Hitler kunstihuviline. Tõsi, tema korjas endale vaid tähtteoseid, millele Hermann Göring polnud veel näppe taha saanud. Göring, tema ei ajanud Saksamaa, vaid isiklikku asja rõhus pigem kvantiteedile. Mis noist kahest üle jäi, röövisid  väiksemad mutrid, sest väärtuslik maal on suurepärane investeering.

Üks röövkäikude juhte oli Tallinna Reaalkooli poiss   Alfred Rosenberg, kes natsipartei ideoloogiliseks juhiks saades ning kunstikriitikat tehes arvas, et ekspressionism viib kaose ja kommunismini.

Ühesõnaga, Saksamaa ajas kokku vagunite viisi väärtusi, kuni veerandi Euroopa kunstist, makstes mõnikord omanikele    sümboolse koguse reichsmarkasid.

Hitler, muide, ajas enda arvates ausat äri. Kuna postmarkidel oli tema pilt, sai ta selle eest miljonitesse küündivat autoritasu ja kulutas selle kunsti ostmisele. Võileivahinna eest mõistagi.

Ühel hetkel sai sõda otsa. Roovitu oli üle Euroopa laiali, osa kadunud, osa peidetud. Ent see, mis olemas, tuleks endistele omanikele tagastada või kuidas? Mõni tagastas, mõni mitte. No ei taha ju kaunist ja väärtuslikust loobuda.

Šveitsi pangad olid ja on senini täis holokausti ohvritelt röövitud kulda, mil verepritsmed peal, ja riiki voolas ka natside vara, isegi Hitleri „Mein Kampfi“ autoritasu. Alles üheksakümnendatel hakkasid asjad hargnema, maksti ka pisut kahjutasusid, kuid Šveitsis paiknevate kunstiväärtustega jäi suuresti nii, nagu oli – mis käes, see oma.

Üheksakümnendate lõpul avastasid advokaadid kuldvasika – otsisid neid, keda Saksamaa röövis või nende pärijaid ning asusid röövitut tagasi nõudma. Taks oli täpne – saame maali(d) tagasi, müüme maha ning rahast pool sulle, pool mulle.

Paraku läks ka kõige osavamatel advokaatidel teinekord aastaid, enne kui muuseumid või eraomanikud olid valmis hämaraid teid pidi omastatud varadest loobuma.

Rootsi on pealtnäha aususe ja demokraatia kants, kuid 2006. aastal valmis saanud uurimus näitas, et Natsi-Saksamaaga oldi pigem sõbrad. Paljud arvasid, et teemat tuleks edasi arendada ja välja selgitada, miks Rootsi natsidele korduvalt teeneid osutas, kuid sinnapaika see asi jäi.
Võib ju öelda, et mis oli see oli, kuid Rootsi pole kunagisi põhimõtteid muutnud, arvavad need, kes üritasid juba uuel aastatuhandel riiklikust moodsa kunsti muuseumist kätte saada Emil Nolde kuulsat maali „Blumengarten (Utenwarf)“.

Juutide vara tagastamist juhtiva organisatsioon tõdes, et Rootsi ei ole kunagi päriselt aru saanud, mida röövitud kunstiteoste tagastamine õigupoolest tähendab: „Kultuuriministeeriumiga suheldes tekkis tunne, et nende mõtteviisi järgi on tegemist ainult majandusküsimustega, mida on võimalik lahendada ülekandega. See tähendab, et nad ei saanud asjast üldse aru. Põhimõtteliselt on see ju moraalne, eetiline ja tunnetega seotud küsimus. Sa tegeled perekondadega, keda on taga kiusatud ja mõrvatud. Kuna Rootsi tegevus teise maailmasõja ajal oli nii problemaatiline, siis peaks see ju olema viinud protsessini, kus selliseid küsimusi käsitletakse suurema arusaamisega.“

Vingerdas Rootsi, mis vingerdas, kui maalist tuli lõpuks loobuda.