Pole ime, et bretoonid on autasustanud Jean-Luc Bannaleci, kes on tegelikult sakslane Jörg Bong, tänukirjaga piirkonna reklaamimise ja turistide kohaletoomise eest. Tundub, et Bretagne’i poolsaar on maailma parim paik. Jah, seal mõrvatakse inimesi, aga asju ajavad kohalikud omavahel või saadetakse teise ilma kuritegelikke võõraid, kuid rahumeelne külaline võib end turvaliselt tunda.

Bretoonid arvavad, et asuvad seal, kus muu lõpeb. „Öeldakse, et kõik algab maailma serval – tout commence au Finistere. See on üks bretooni ütlustest, mis tabab kui naelapea pihta: täpselt nii end siinkandis tuntaksegi. Seega asub paradiis maailma äärel.

Niisiis bretoonide sool on maailma parim. Ja ka liiv. „Kõik tahavad liiva. Meil siin Bretagne’is on maailma parimad liivad. Puhas graniit. Pealegi erakordselt terav. See on ideaalne kõige jaoks.”

Aga veel. „„Loctudy langustid. Need on parimad.” Madame Brandol asus parajasti tangidega krabi kallale, mille kest juba esimesel katsel purunes. Dupin võttis kohapeal valmistatud majoneesi. Ja sidrunilõigu. Ühes värske valge tuumaka langustilihaga. Jah – enam paremaks minna ei saanud.”

Kuid seegi pole veel kõik. „Nii nagu kliima ja pinnas määravad veini maitse ning annavad sellele tema eripära, nii saavad ka austrid oma maitse veest. Veini puhul on tegu terroir’iga – maaga, meil siin merroir’iga – merega. Niisiis on Beloni creuse’id lihtsalt imelised.”

Kui liiv on niivõrd väärtuslik, siis seda varastatakse. Ja austreid võltsitakse, kusjuures võõrsilt tooduid on õigus Bretagne’is väärindada, lastes neil sealses merevees toituda. Ühesõnaga saab lugejal, kui tagakaas vastu tuleb, selgus põhjalikult majja, kuidas austrikasvatamine käib.

Kuid, nagu öeldud, tapetakse Bretagne’is kõige muu kõrval ka inimesi. Seekord leitakse lühikese vahega kaks tundmatut laipa ning Dupin peab taas selgusele jõudma, kes mõrvas ja miks. Ent kuritegude lahendamine, tuleb tunnistada, on teisejärguline.

Raamatu esikaanel on kirjas „Cosy crime”, millega antakse märku selle stiili kohta. Et siis õdus krimka, või meeleolukrimka, kus vägivald ei domineeri, kuritegu pannakse toime väikses kogukonnas ja seda käsitletakse leebelt, pikkides sisse pisut huumorit ning üleüldse on tähtis pigem mõrvaloo ümber loodud taust. Eks ta Dupini stooride puhul nii olegi – pigem naudid lugedes Bretagne’i ja elad kaasa komissari kasvamisele täisväärtuslikuks bretooniks.