Öine administraator Repro

John le Carre, spiooniligude suurmeister, või isegi spioonilugude Dostojevski, kui arvestada teksti ilu ja sügavust, ei saa aru, miks „Öise administraatori“ filmiks muutjad ei kirjutanud oma raamatut. Sest paberil ja teleri ekraanil olevad lood on täiesti erinevad.

Le Carre on pahane ja ei ole kah. Ühtaegu on ta tunne valus ja rõõmus. Kaheksaosaline telesari on ta romaani pea peale pööranud – mehed on puhuti muutunud naisteks, tegevuskoht ja lõpp on teistsugused – aga tulemus pole paha, tõdes le Carre: „See on lihtsalt teine stoori, mitte minu „Öine administraator“.“

Jääb mulje, nagu oleks „Öine administraator“ hiljuti kirjutet, aga ei, raamatul on vanust ligi veerandsada aastat, ent siinmail millegipärast märkamatuks jäänud. 14 suurmeistri teost oli eelnevalt maakeelde tõlgitud, aga seda mitte. Hea, et telesari raamatu lettidele tõi, sest iga le Carre lehekülg väärib lugemist.

„Öine administraator“ on kirjutatud aastal 1993 ehk just õigel ajal, mil Nõukogude Liidu lagunemise järel hakkas õitsema globaalne ja salajane relvaäri. Mida kasutab mõistagi ära „maailma kõige halvem mees“ Richard Onslow Roper.

Ent Roper on teinud ühe vea – paar aastat tagasi tappis ta Kairos neidise, kes palus abi öiselt administraatorilt Jonathan Pine’ilt. Surm jääb Pine’i hingele ning kui Briti salaluure pakub talle võimalust Roperi impeeriumisse imbuda, on mees hoobilt nõus.

Le Carre lood ei ole lihtsad, Bondi filme nende põhjal ei vänta. Lugu krutib end ümber ootamatute pöörete tasapisi lahti ja lahinguid, kui neid üleüldse on, peetakse pigem intellektuaalsel tasandil.

Niisiis saab Pine’ist pärast värvikat pantvangidraamat Roperi usaldusalune eesmärgiga nurjata suurejooneline relvatehing ja lõhkuda tolle kurjuse kehastuse – kes ei jäta endast maha ühtki märki ega allkirja – maailm. Nii on vähemalt raamatus.

Algab partii, kus Pine on vaid tugev malend, mida juhib värvikas Briti salaluureametnik mister Burr, kes filmis muutub miss Burriks. Ja see olla ajastu märk.

„Raamatu kirjutamise ajal ei saanud miss Burri olla,“ selgitas le Carre, et tema teost tuleks lugeda siiski veerandsajandi taguses kontekstis. „Üks valge mees võitleb teise valge mehega kolmanda valge mehe abil. Nii need asjad käisid.“

Nüüd on maailm märksa mitmetahulisem.

Ühest küljes hea, et le Carre suurepärane looming jõuab ka nendeni, kes lugeda ei oska. Ent teisalt jätab pelk visuaal kättesaamatuks sõnade kaudu raamatusse joonistatud hinge. Kuidas tuua teleekraanile näiteks järgmine lõik?

„Tol öösel langes Jonathani peale peaaegu metafüüsiline arusaamine oma patususest. Oma ääretus üksinduses otsustas ta, et pettemõrv, mille ta sooritama pidi, kujutab endast tema poolt Iirimaal tegelikult juba sooritatud mõrvade, samuti Sophie kaudse mõrva omamoodi avalikuks tegemist, ja et selle eest ootav karistus on vaid eluaegse piina eelmaik.“