Õnnelik tänav Repro

Rootsi on kummaline maa, kus asjad lihtsalt juhtuvad. Juhtus, et ajakirjanik Liza Marklund kirjutas ühe krimiromaani, mis võitis esialgu vaid auhindu, kuid mitte lugejate südameid, kuid ühtäkki lõi paisu valla ja järgnes tulv.

Rootslased armastavad krimiromaane ja seega armastavad ka Marklundi. Nüüd. Aga tema esimese raamatuga ajakirjanik Annika Bengtzoni sarjast, „Pommuudisega“, oli pisut probleeme. Kõvakaanelisena müüdi teost vaid mõnituhat eksemplari. Ent kui teos ilmus pehmekaanelisena, järgnes plahvatus – ainuüksi Rootsis osteti seda miljon eksemplari. Miljon! Riigis, kus elab 9 miljonit inimest.

Põhjus, miks rootslased esmalt nii tagasihoidlikud olid, on lihtne – nad ei uskunud, et naisterahvas suudab kirjutada head krimkat. Marklund oli esimene, kes tolle müüdi ümber lükkas.

Tänaseks on Bengtzoni stoorisid ilmunud 11, millest üheksa on tõlgitud eesti keelde. Ja kõik need on kõvasti üle keskmise krimiromaanid.

Mida aeg edasi, seda kaasaegsemaks Bengtzoni elu läheb. „Õnnelikus tänavas“ üritab ta elu kärgperekonnas käima saada, kasvatada enda ja uue elukaaslase lapsi, endise mehega suhteid siluda, tööskandaalides ellu jääda, ent samas tuleb tal ka välja uurida, miks taheti endist poliitikut surnuks piinata.

No ei ole Bengtzoni elu lihtne, ei ole.