RAAMATUBLOGI: Palavalt armastatud hakkliha
Kui sul on (sügav)külmas ports hääd endatehtud hakkliha, puudub hirm, et väärt roast ilma jääd.
Pole kahtlustki, et hakkliha on eestlaste poolt palavalt armastatud toiduvalmistamise ingredient. Kokkamine käib kiiresti ja lihtsalt ning tulemus on igati maitsev.
Tuleb meelde lapsepõlv kui ema hakklihamasina välja võttis ning läks keerutamiseks. Omatehtud on ikka omatehtud – tead, mida see sisaldab ja kui suur on rasvakogus ning mõistagi tundub suupärasem. Veerand väljavändatud kogusest muutus kohe roaks, ülejäänu susati portsjonite kaupa sügavkülma.
Kotletid. Lihapallid. Pikkpoiss. Hakklihakaste. Hakklihasupp. Pelmeenid. Hakklihaga täidetud paprikad või tomatid. Hakklihaga makaronid. Hakklihapannkoogid. Kapsarullid. Iga neist, kui hästi valmistada, on väärt kraam.
Üks asi jääb poehakkliha puhul vaevama. Veisehakkliha, mis sisaldab 100% veiseliha – nii on pakil kirjas – müüakse hinnaga umbes 5 eurot kilo. Ses samas hüper-super-mega-giga marketis on saadaval ka veiseliha – kõige odavam, kaelatükk, maksab üheksa eurot. Nüüd, palun, tehke mulle selgeks... Võtate kilo üheksaeurost veiseliha, ajate läbi hakklihamasina ja voila! hind kukub hoobilt poole võrra. Mis toimub? Kas veiseliha läheb õhuliseks? Vahule? Tegelikult tuleb minna turule, soetada vajalik kogus veist ja paluda lihunikul see sealsamas läbi masina lasta, nii saab olla kindel, mida toode sisaldab.
Muide, aastaid tagasi pakuti töökohalähedases sööklas, mis uhkelt bistrooks oli nimetatud, toitu: kodused kotletid. Ei olnud väga kodused, sest maitse puudus. Läks vaidluseks ja sai välja pakutud kihlvedu, et valmistan õiged kodused kotletid, paneme söökla omad kõrvale ja palume rahval valida, kumba eelistavad. Kihlvedu ei võetud millegipärast vastu. Aga see selleks.
Kristina Efert läheneb hakklihale pisut loomingulisemalt ja liiga lihtsaid retsepte ei paku. Mis on ka õige, sest neid leiab kõikjalt. Ja kui raamatus on roog pealtnäha tavapärane, siis tegelikult ei ole.
Näiteks pakutakse aasiapäraseid pelmeene ja suitsuseid kanapelmeene, kuhu on hakklihale lisatud tavapäraste maitseainete kõrval suitsupeekonit, tilli-peterselli ja khmeli-sunelit ning neid keedetakse maitsepuljongis. Tasub proovida. Muide ka pelmeenidega on nõnda – ammusel ajal üks venelasest semu õpetas ja nemad teavad asja – et ära jända piskuga vaid valmista suurem kogus ning ülejäänu pista jääkappi.
Veisekotletti käib seevastu ka päikesekuivad tomatid, oliivid, Cayenne’i pipar ja mandlid. Miks mitte?
Ja hakklihasupp on särtsakas, kuigi teinekord võib kasutada ka Itaalia toorvorstide või chorizo sisu, ainult et kust neid häid vorste niiväga saada. Tšilli, muide, aitab rasval põleda. Kas just kogu pekk tuhaks saab, aga südametunnistust leevendab roa teravus kindlasti.
Kreveti-sea-hakklihapallid aromaatses puljongis. Seahakklihakauss nuudlite ja selge leemega. Idamaised nuudlid. Kartulipallid. Mitmes variandis kebabid. Pasta Bolognese lihapallidega. Tex-mex kartulid. Pätsikesed kaunaliste hautises. Metsik lasanje. Tšillipada. Lihapallikarri... Vaesed veganid.
