RAAMATUBLOGI: Pereromaan, kadumisromaan, krimiromaan, suheteromaan...
Eelmisel aastal rõõmustas Karin Slaughter maakeelset lugejat suurepärase kohturomaaniga „Hea tütar”, mis, tõsi, oli pisut laiem kui juristide võitlus õigusemõistja silme all ning kippus kohati võtma krimka mõõtmeid.
„Ilusad tüdrukud”, samuti hää ja vägagi loetav raamat, on taas mitmekülgne – pereromaan, kadumisromaan, krimiromaan, suheteromaan... Naised lugevat krimkasid rohkem kui mehed, sest samastuvad tegelastega, kes on head, või õhkavad kergendatult, kui neil läheb paremini kui pahadel ja just neile on „Ilusad tüdrukud” kirjutet, samas pole meestel kindlasti seda keelatud lugeda. Teisalt on lugu kohati räige ja verine ning võib olla õrnemale soole painav, kuid, nagu raamatki kirjeldab, on naistes piisavalt jõudu.
Alguses on justkui muinasjutt – vaene õde, kes saab ometi omadega kenasti hakkama ja kasvatab tütart, ning aastaid tagasi ühe nohiku rajalt maha võtnud rikas õde. Sõprusest on asi kaugel. Ühe on trepp viinud järsult otse üles ning lühike äsjane kinniistumine ja jalavõru kandmine elukvaliteeti ei muuda. Teine on käinud põhjas ja alles jõudnud tasapinnale.
Ent on ka kolmas, kaks kümnendit tagasi öösse kadunud õde ja see mõjutas mahajääjaid rängalt.
Siis hakkab juhtuma. Rikka õe abikaasa mõrvatakse ning selgub, et ta pole nii puhas poiss midagi – uurides mehe arvutit, leiab naine sealt rõlget pornot. Mis, põrgut küll, toimub? Kas pornotööstus on see, kuhu kaunid piigad kaovad? Kas ka kolmas õde?
Mõrv võib lahutada, mõrv võib ühendada. Õed sõlmivad vaherahu ning asuvad välja selgitama, mis, põrgut küll, toimub?
Eelnev on raamatu ülimalt pealiskaudne kirjeldus, tegelikult on lugu märksa sügavam, täis ootamatuid ja veelgi ootamatumaid pöördeid ning palju-palju tundeid: viha, vihkamist, armastust, õudust, kiindumust, kirge, petmist, alatust, eneseohverdamist – ühesõnaga kõike, mida maailm pakub.
Aga veel kord, hoiatuseks: raamatus on räiget vägivalda ja perversset talumatut pornot, kuid maailm pakub kahetsusväärselt sedagi ja väärastunud tüübid eksisteerivad paraku reaalselt. Ent vaatamata sellele on raamat hea.
