Suletud kirst Repro

Sajand on möödunud sest aast, kui Agatha Christie lõi värvika superdetektiivi Hercule Poirot. Kes võitleb maailma tuntuima kuritegudelahendaja tiitli nimel Sherlock Holmesiga. Või kas võitleb?

Krimižanr on kummaline. Sada aastat järjest trükitakse maailma kõigis keeltes raamatut „Saladuslik juhtum Stylesis“, kus belglasest härrasmees esmakordselt publiku ette astub ning kõik eksemplarid kaovad lettidelt. Kes soovib Eestis seda raamatut soetada, peab leppima kasutatud eksemplariga, kui sedagi leida on.

Võib ju rääkida, et Poirot’ sajandaks juubeliks tuli välja anda tema uus saaga – „Suletud kirst“ – mille Christie pärijad palusid kirjutada Sophie Hannahil. Tore, ainult et Hannahi „Monogrammimõrvad“ ilmusid 2014. aastal. Kas siis tähistati Poirot’ 98. sünnipäeva?

Kirjandus on – tahame või mitte – siiski äri. Mõistagi hõivas „Suletud kirst“ kõikjal, ka Eestis, raamatumüügi edetabelites esimese koha. Kõik olid rahul: pärijad rikastuvad, Hannah rikastub, lugejad rikastuvad vaimselt.

Christie on siiski kordumatu, teda ei ole võimalik kopeerida, nagu ka mitte ühtki teist suurt kirjanikku. Õnneks Hannah väga ei üritagi. Kui Sherlock Holmesi lugudele järge ehk „Siidimaja“ kirjutades üritas Anthony Horowitz olla võimalikult autentne, siis kees puder pisut üle – raamatus oli rohkem Arthur Conan Doyle’i kui Doyle’i enda teosteis.

Hannah võtab Christielt vaid tegelased ja paneb paika rekvisiidid. Niisiis… Tuntud, tunnustatud ja varakas lastekirjanik kutsub oma häärberisse pärijad, advokaadi, Poirot’ ja politseiniku, et kuulutada välja värske testament. Seega pole kahtlust, et kohe-kohe saadetakse keegi teise ilma ja tegu on traditsioonilise „suletud toa“ krimkaga, kus mõrvar peab olema keegi siseringist.

Tekst „Suletud kirstus“ ei ole Christielik ning skeemidki on pisut üle pingutatud, aga see on mõistetav. Kui Hannah oleks krimikirjanikuna sama hea kui Christie, siis müüdaks ju tema raamatuid miljardites (Christielt olevat ilmunud miljard inglise ja miljard muukeelset teost).

Kõigele vaatamata on Hannah teinud head tööd, kirjutanud täiesti korraliku krimka ning taaskohtumine Poirot’ga teeb alati südame soojaks.

Aga ikkagi… Unistused viivad siitmaalt kümmekond aastat edasi, pensionipõlve, kui aega on piisavalt. Istud tugitooli, laod kõrvale virna Christiesid, võtad pealmise, lööd lahti ja hakkad lugema saladuslikust juhtumist Stylesis, mitte suletud kirstust.