RAAMATUBLOGI: Silm silma, hammas hamba vastu
Soomlased oskavad oma saba kergitada, aga on ka põhjust – ajal kui kui meie hääletult alistusime, siis nemad jäid Venemaaga viiki Talvesõjas. Ja ka poliitikat osatakse ajada. Soome praegune president Sauli Niinistö on kohtunud Vladimir Putiniga 15 korda, viimati kihutati üheskooos kaatriga Mustal merel. Aga mitu kontakti tsaariga on meie riigijuhtidel kokku?
Soomlastel on ajaloo parim ja sümpaatseim palgamõrvar Raid (kahju, et Raidi-raamatud siinmail vaid kahega piirdusid) ja, nagu nüüd selgub, ka vinge eriüksuslane Daniel Kuisma, kes üheksakümnendail Balkani sõjas kurjategijaid jälitas ning teise ilma saatis ehk oli üks Hammurapi inglitest.
Hammurapi, nagu teada, lõi Babüloonias esimese kirjaliku seadustekogu, mille aluspõhimõte oli lihtne: silm silma, hammas hamba vastu. Seega võib aimata, milline oli Hammurapi inglite kohtumõistmise viis.
Ent inglid olid siis. Praegu on praegu, mil kadus Soome Zagrebi saatkonna töötaja Jare Westerlund ning asja saadetakse lahendama Kuisma ja välisministeeriumi ametnik, seksikas Anne Lehto, kes tegelikult niiväga ametnik siiski ei ole. Aga see tuleb välja hiljem.
Samal ajal teenib üks teine ingel, Antonio Franzo, leiba probleemide lahendamisega. Töö ei ole eriti legaalne, aga tühja sest, süüa ju tahaks. Paraku ei ole maailm alati just kaunis paik ning ühtäkki tahab keegi Franzoga teha seda, mida too teeb leiva teenimiseks teistega. Ja oleks siis vaid Franzo, Peetrusega kohtuma tahetakse saata kõiki Hammurapi ingleid.
Ühesõnaga, Balkanil läheb korralikuks mölluks, mille keskmes on Soome duo. Mõistagi ei ole asjad nii lihtsad ja selged, nagu pealtnäha paistavad, seigeldakse laburündis, kus ei tea iial, mis nurga taga peitub.
Raamat on paeluv, kui januneda tõsise actioni järele. Vihmase ja laiskusest pakatava päevaga saab selle loetud.
Soomlased võtsid „Hammurapi inglid” hästi vastu, tituleerisid Max Seecki uue aja Ilkka Remesiks ning valisid teose 2016. aasta parimaks debüütkrimiromaaniks.
Seeck, kes saab vorsti leivale e-turundusega tegeledes, ei pistnud sulepead põuetaskusse, vaid on kirjutanud veel kaks romaani – „Mefisto puudutus” ja „Hadese kutsung”. Ehk saab neidki kunagi maakeeles lugeda.
