Kolme keha probleem. Repro

Läänemaailm on sedavõrd head ulmekirjandust täis, jõuad sa siis veel itta kiigata. Aga teinekord tasuks. Kasvõi selleks, et teada, kuidas seal tulevikku nähakse.

Hiinas on ulmet avaldatud üle sajandi, kuigi sügaval sotsialismis ehk Mao ajal seda väga ei tehtud. Ju taheti erineda Nõukogude Liidust, kus fantastika, nagu seda nimetati, oli suuresti soositud. Ja mida sa seal Hiinas ikka tulevikku vaatad, kui kõik teavad, et ees ootab kommunism.

Viimasel ajal on ulmekirjanikud maailma jõuliseima majandusega riigis taas pead tõstmas, ent kui kedagi esile tuua, siis just Liu Cixini. Teda peetakse Hiina parimaks ja see, et „Kolme keha probleem” - triloogia „Mälestusi maa minevikust” esimene osa – pälvis 2016. aastal Hugo ehk parima inglisekeelse ulmeteose auhinna, on pelgalt kinnitus.

Planeet Maa on ohus, sest üritused saada kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega kannab vilja. Kahjuks. Poleks vaja olnud torkima minna. Või siiski... Tekkinud on kaks koolkonda, kelles üks arvab, et maaväline muudab elu paremaks, teine, et mitte. Aga see tuleb pisut hiljem.

Alguses oli Hiina kultuurirevolutsioon, millega teos ka algab ja kus toimub osa raamatu tegevusest, ülejäänu toimub olevikus. Raamatu kaks peategelast on Ye Wenjie ‒ insener, kes töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel, ja Wang Miao ‒ nanotehnoloog, kes teenib leiba tänapäeva Hiinas. Kui Wang Miao lugu kulgeb nüüd ja kronoloogiliselt, siis Ye Wenjie stoori jõuab lugejani kildude kaupa.

Niisiis kolme keha probleem. Mis on füüsikaprobleem ennustamaks kolme keha liikumist, ja lahenduseta. Trisolaarlaste tähesüsteemis on kolm päikest, mis muudab elu planeedil väljakannatamatuks – kord on liiga kuiv, siis jahe, aastate pikkus vaheldub... Tsivilisatsiooni eluspüsimiseks tuleb leida teine elupaik – näiteks Maa, kus on ideaalsed tingimused.

Seega: kas on vaja universumile endast märku anda? Trisolaarlased on tulekul, ent nende kohalejõudmine võtab aega sajandeid. Mis saab edasi, selgub raamatutes „Sünge mats” ja „Surm elab igavesti”.