Sügisroim. Repro

Seni olid suhted Anders de la Mottega pärast seda, kui ta otsustas traditsioonilise krimikirjanduse juurde liikuda, nii ja naa – tema „Suve lõpp” sai tunnistatud üle keskmisteks, kuid mitte enamat. Ent „Sügisroim” oli tõesti „täiuslik kriminull” nagu ajaleht Dagens Nyheter välja hõikas.

Ega „Suve lõpp” kehv olnud. Kirjutada de la Motte oskab, raamatu ülesehitus kui õpikust, lõpplahendus intrigeeriv, kuid midagi jäi puudu. Või ehk on minevikukuritööde lahendamised, mida viimasel ajal krimikirjanduses ehk liiga palju ette tuleb, ühtäkki tüütuks muutunud? Võta sa kinni... Start Stockholmi suurepärase triloogiaga – „Geim”, „Buzz” ja „Bubble” – oli võimas ja de la Motte võinuks sama rida jätkata, aga olgu, nüüd ta rehabiliteeris end.

Tuttav andis vihje, et „Sügisroim” olla väga hea, aga ikkagi sai see kätte võetud pisukese kõhklusega. Asjatult. Raamat ongi väga hea. Kui mõnes ülikoolis oleks krimikirjanduse õppetool, siis võiks „Sügisroima” kasutada näitena, milline üks mineviku ja oleviku vahel pendeldav krimka peaks olema.

Mõistagi loob de la Motte kui kaamosriigi Rootsi esindaja tumeda(d) tausta(d). Viis sõpra, kel kool ja sellega ka lapsepõlv on läbi saanud, lähevad salajasse supluspaika mahajäetud kirvimurrus telkima ja suvelõpu viimast ujumist ujuma. Elusana naasevad neist neli. Päikesepoiss leitakse veest.

Ligi kolm kümnendit hiljem põgeneb vanasse kaevanduslinna, kus tragöödia toimud ja mis on tasapisi taas õitsele puhkemas, mõrvauurija Anna koos teismelise tütre ja koerakrantsiga, hinge kummitamas käsil olev sisejuurdlus – kas ta saatis vähki põdeva eksabikaasa teise ilma või mitte?

Toona kivimurrus toimunu rõhub linnakese elanikke tänini. Sest tõde pole selgunud, kuigi politsei sulges toimiku, tituleerides noormehe surma õnnetusjuhtumiks. Vaikselt – kild siit, teine sealt – kaasatakse minevikusündmuse lahkamisse ka Anna, kes üritab elu paika seada keset kokkuhoidvat kogukonda ja kummalisi inimesi, kellest on raske aru saada, on nad sõbrad või vaenlased.

Minevik ja olevik kulgevad vaheldumisi, inimesed on samad, kuid ühte enam ei ole ja teine, kes võib tõe päevavalgele tuua, on tõrjutu seisuses ning peab pidama tõsist võitlust selleks, et end kehtestada.

Nagu öeldud, on „Sügisroim” briljantne krimiromaan, kus igal detailil on tähendus ning iga tegelane, ka kõige pisem, mängib oma kolli selleks, et täiuslik pilt kokku saaks.