20 aastat metsikust massimõrvast Letipea rannas
Eile mälestati Virumaal, Soome lahe rannal Letipeal 20 aasta taguse veretöö ohvreid.
Purjus vene piirivalvesõdur lasi 1976. aasta 8. augustil Letipeal maha kuus Eesti gaasimajandustöötajate ülevabariigilisest suvekokkutulekust osavõtjat ja haavas 14 inimest. Ta tulistas surnuks ka oma kaaslase, teise piirivalvuri ning lõpuks tappis endagi. Tolleegsed võimumehed üritasid koletu mõrva maha vaikida.
Tol augustiööl kaotas elu kolm Rakvere, kaks Pärnu ja üks Tartu suvepäevaline. Haavatuid loeti kokku 14.
Praeguse AS Rakvere Gaas töötaja Karin Paasi teatel käisid eile Letipeal Rakvere gaasitöötajad, kes süütasid seal küünlad.
Viis aastat tagasi paigaldati Viru-Nigula muinsuskaitseseltsi ja ASi Rakvere Gaas korraldusel tragöödia paika mälestuskivi. Kivil on kuupäev 8. VIII 1976 ja sõnad: "Ohvrite mälestuseks". Sel aastsal raiuti mälestusmärgile mõrvatute nimed.
Karin Paas on üks neist, kes paarisaja osaleja hulgas ka ise 20 aastat tagasi seal viibis. Okupatsioonisõduri kuulid tapsid tema abikaasa. Karin Paasi sõnul on tal kõik sedavõrd hästi meeles, nagu olnuks see eile. Kuigi oli pime, oli palju inimesi veel väljas. Järsku hakkas kostma mingit arusaamatut ragistamist, meenutas Paas. Naised ei mõistnud, mis sünnib. Sõjaväes käinud mehed aga said asjast kiiresti aru. Hakati karjuma, et heidetagu pikali, lastakse.
"See kõik oli täiesti mõistusevastane - rahu ajal, keset ilusat suvist laupäevaõhtut hakati süüta inimeste poole huupi automaadist tulistama," meenutas Karin Paas. "On meeles, kuidas kuulid üle pea lendasid."
Varsti pärast tapmist suleti laagriplats ja kedagi ei lastud välja. Ka surnuid ei lubatud ära viia, tuli oodata peaaegu terve järgmine päeva. Sündmus taheti maha vaikida, parteivõim soovis, et ka matused peetaks võimalikult tagasihoidlikult, sõnas Paas.
Karin Paas mäletab, et matuseliste hulgas oli kummalisi kutsumata külalisi, kes jälgisid, mis ümberringi toimub.
Kuna Letipea jäi Vene piiritsooni, siis ei olnud omastel pikki aastaid võimalik hukkumiskohas küünlaidki süüdata. Karin Paasi sõnul käis ta esimest korda seal alles 15 aastat hiljem.
