Oli väga hea kontsert. Loomulikult. Suurepärane oli. Aga seda teadsime me ju ammu enne üleeilset. Teadsime, et Michael Stipe on planeedi isikupärasemaid lauljaid. Et Peter Buck ja tema Rickenbackeri kitarr toodavad universumi lahedamaid plärinaid. Et Mike Mills on kena ja intelligentne inimene. Et head laulud, mille tervendavasse jõusse suurem osa inimkonnast siiani usub, kõlavad lavalt täpselt sama sugestiivselt nagu Raadio Eeva eetris või koduses Hi-Fi süsteemis. Niisiis, what's new, nagu mr Stipe ise küsiks?

Need asjad kas toimivad või mitte. R.E.M-i jaoks pole ju põhimõttelist vahet, kus ja kas nad esinevad. Küsimus on selles, kas meie jaoks on. Ja kas me viitsime seda ära tunda. Küllap kõneles R.E.M. iga üleeilse kuulajaga omamoodi. Mina saan kirjutada sellest, kuidas ta minuga kõneles, eks?

Segadust kuipalju

Laval oli korraga terve hulk asju, millesse ma usun, ja teine hulk, millesse mitte. Ma usun rock’n’roll’i, mis ei “teeninda” kuulajat. Mis ei flirdi temaga. Sest tegelikult möllab see vereringe vastassuunas. Aga ma ei usu, et seda “pohhuismi”, seda hooletult käega vastu mikrofoni tagumist, lugude ebaõnnestumisel nende poole pealt seisma jätmist (“Electron Blue”) ja lõdvalt E-duuri vedamist on päris lõpuni võimalik teeskluseta esitada.

Niisiis on segadust mu peas kuipalju, kuniks Michael Stipe hakkab ühtäkki rääkima sellest, mis tunne on olla Ameerika Ühendriikide kodanik aastal 2005. Sellest, kuidas suurem osa ameeriklasi ei nõustu oma valitsusega. Ja ta vabandab meie ees. Sest ta ei tea, et vabandama peame hoopis meie.

Paar lugu veel ja korraga mõtlen New Yorgile. Linnale, mida Michael Stipe natukese aja eest nimetas oma teiseks koduks.

Seal on Union Square. Selle ääres üüratu raamatupood. Barnes & Noble. Korruste kaupa raamatuid ning selge silmavaatega ameeriklasi. Uskuge mind, sest ma olen seal käinud. Nad tõesti loevad raamatuid! Ning selleks, et kogu ülejäänud maailm seda usuks, on neil R.E.M., kes mööda ilma ringi sõidab ja vabandab. Ning mul on valus. Ma tahan vabandada.

Kuulajale lähedasem kui klants-popdiiva

Villu Koskaru, disainer

R.E.M-i kontserdile läksin suurte eelarvamustega, kuna “Around The Sunilt” ootasin midagi suuremat ja uuemat. Ainult protestist Iraagi sõja ning USA valitsuse vastu sündinud plaat viitaski, et show ajal Michael Stipe sellest ka räägib. Statement avaldas mõju, kuid kui üksikasjade üle järele mõelda, jäi siiski üldsõnaliseks. Idaeurooplaste ekstaasi viimiseks hea tööriist.

Vanemate lugudega põimudes aga saavutas kontsert oma täiuse. Haaras oma lihtsuse ja karismaatilisusega. Just selline ongi R.E.M. – kuulajale lähedasem kui mõni kapriisne klants-popdiiva. Kindlasti arutatakse palju, miks üks lugu katkestati ja uuesti alustati. Loo alguses lihtsalt ei mänginud pillimehed kokku. Lugudevaheline vaikus oli harjumatu – mõttepaus häiris kaasaelamist ja nõudis täidet. Kahju, et mu lemmik – “Daysleeper” – välja jäeti.

Kindel ja turvaline nagu pampers

Urmet Kook, peatoimetaja asetäitja

See, et R.E.M-i kontserdi hakul ilutses suurhalli fassaadil hoopis Gregoriani kontserdi hiigelplakat, tundub kuidagi sümboolne. R.E.M. ei ole lihtsalt nii kehv bänd, kellele peaks usinalt reklaami tegema.

Läksin kolmapäeval suurhalli saama kinnitust ettekujutusele, mis mul aastatega R.E.M-i kuulates tekkinud. Ja sain. Ei mingeid tobedaid eestikeelseid stamptervitusi ega ülepakutud lavashow’d, vaid intellektuaalne rock. Kindel ja turvaline, nagu pampers või libero.

R.E.M-i viimase plaadi motiivina kõlav Iraagi sõja vastasus eestimaist publikut suurt ei loksutanud, ja õnneks kontserdil ei domineerinud.

45-aastase Michael Stipe’i pauerist laval peaksid aga üht-teist kõrva taha panema meie ülekaalulised ja südamega haiglasse sattuvad poliitikud.

Võlub robustse otsekohesusega

Priit Hõbemägi, peatoimetaja

Mina nägin R.E.M-i kontserdil teist korda. Esimene kord oli juba ammu Provinssirocki festivalil ja Michael Stipe esitas suure osa lauludest suu ees hoitud megafoni sisse lauldes. Mingi äge vinüül oli neil äsja välja tulnud.

Ega need kaks elamust väga erinevad ei olnud, sest bänd ei ole palju muutunud. Intellektuaalne kitarrirokk, raadiosõbralik ja lihtne selline. Neid Saku suurhalli laval vaadates tuli millegipärast pähe võrdlus ansambliga The Who.

Aga mulle meeldib nende muusika ausus. Sest keerutamine ja veiderdamine, igasugu looritused on muutunud laiatarbemuusika tähtsaks osaks ja “kuidas” on tavaliselt palju tähtsam kui “mis”. R.E.M. on õnneks see “sisu” puhtal kujul, asja olemus, essents. Lihtne, selge, ilustamata ja võluv oma robustses otsekohesuses.