Põllumeeste eestvõitleja ja Eesti Taluliidust väljapuksitud Ants Amanni lehmi võib talvel õues jalutamas näha, kuigi nad pole sugugi shoti tõugu karvakerad. Peremehe sõnul pole udarapõletikku siiski karta: "Mul pole veel ükski loom sellepärast haigeks jäänud. Ega ma neid paarikümnekraadise pakasega seal hoia. Lehm tahabki värsket õhku hingata. Udarapõletik tekib hoopis siis, kui loomi hoitakse talv läbi ammoniaagilõhnases laudas," kinnitab lehmapidaja.

Kiiu Piimaühistu esimehe "eeljahutusega piima" võib arvustada, teda jõukuse pärast kadestada, kuid temaga tuleb ka paratamatult arvestada.

Amanni mitusada tuhat maksvat dzhiipi, millega ta ringi vurab, ei saa endale just iga maamees lubada. Kuid tema kinnitab, et väsimatu tööga ja nutiga on kõik võimalik.

Amanni kodutalu lähedusse on püsti löödud hiiglaslik plekkangaar, mis põllutehnikat täis. Hiljaaegu ostis ta äri laiendamiseks ära endise kolhoosilauda.

Põllumees tunnistab, et on elus pidanud mitut ametit, muu hulgas tegutsenud ajakirjaniku ja kirjanikuna. Sealjuures edukalt: "Kaheksakümnendate lõpus võitis mu näidend "Polügoon" lühinäidendite konkursi. Seda mängiti ette koguni Müncheni raadios. Sain tasuks suure summa raha – 200 000 rubla. Mõtlesin, mida sellega teha. Kuna olen ikkagi maapoiss ja tol ajal valitsesid rahvusromantilised meeleolud, ostsin põllutehnikat.

Praegu püsib Amann enda sõnul põllumehena hinges ainult tänu sellele, et oma metsas palke langetab. "Metsast peab abi võtma, muidu välja ei tule. Nendel, kellel selline võimalus puudub, on peaaegu võimatu lehma pidada," tunnistab talumees. Kiiu meiereis pole tema sõnul veel piimaraha maksmisega hiljaks jäädud, kuid mõneski Eestimaa paigas ollakse lehmapidajatele lausa pool aastat võlgu. Amann arvab, et siin peaks riik süüdlasi lausa karistama hakkama. Selle asemel juurutatakse euronorme, mida tema alati ei mõista: näiteks seda, miks ei tohi piima nüüd äkki puunõudes hoida, kuigi seda sajandeid on ometi tehtud.

Põllumehe elule oleks Amann enda sõnul ammu käega löönud, kuid poeg Ants Amann juunior on samasuguse hingelaadiga nagu ta ise. "Ta on EPA lõpetanud, tunneb loomi. Meie lehmad lüpsavad 30 liitrit päevas ja rasvaprotsent on seitse," teatab põllumees. Selle nimel tuleb loomadele ka head ninaesist varuda, hoolitseda tõuparanduse eest. Seetõttu tunneb ta end mõttetu töö tegijana, kui teise mehe igeriku lehma eest samasugust kompensatsiooni makstakse.

Peale piimakarja peab Amann ka mesilasi. Mesindus on tema sõnul praegu üsna tulutoov äri. Plussiks on seegi, et linnumagus säilib kaua ja väikesed kavalused lubavad ka toodangut suurendada. Kuid Amann usub, et mesinikuna löövad läbi ainult lahke loomuga inimesed. Neil, kes mett suhkrusiirupiga segavad või on lihtsalt loomult kitsipungad, surevad mesilased välja. Amann loodab vaikselt, et lõpuks saab otsa ka vahendustegevuse kuldaeg ja omamaine tootmine tõuseb ausse.