Kaks kuud tagasi, novembris, oli teil 60. sünnipäev. Harjumuspärast sünnipäevajuttu nagu ei olnudki – ei intervjuusid, juubelisaateid ega muud sellist?

Mõned intervjuud ikka olid, aga minu jaoks pole kuuskümmend juubel. See on inimese enda asi, kas ta tähistab juubelina 74. eluaastat või 59. eluaastat. Minu jaoks on juubel viiskümmend ja seitsekümmend viis ning kõik sealt edasi. 60-aastaselt inimene elab ja töötab veel. Mina mõtlesin, et korraldaks Hemingway moodi öeldes peo minus eneses. Sõitsime abikaasaga Tuneesiasse ja oma juubeli päeval istusin Saharas kaameli seljas. Kas siis peab alati laua taga istuma?

Kui rahakott vähegi kannatab, siis me oleme püüdnud oma säästud reisimisse paigutada: Kreeka, Kanaari saared, Portugal, nüüd siis Tuneesia. Portugal oli muidugi fantastiline: alles selles Euroopa läänepoolseimas tipust saad maailma meresõitjatest aru. Nüüd tahaks väga Hiinasse minna ja miks mitte ka Nepaali. Kunagi käisin Hiinas kultuurifestivalil, aga siis oli üks kontsert teises kinni. Ida mind meelitab.

Leidsin president Lennart Meri poolt vabariigi aastapäeval annetatavate medalisaajate nimekirjast ka teid. Selle riigikorra ajal on see teile esimene aumärk ja aunimetus. Mis emotsioonidega te seda teadet vastu võtsite?

Igasugune äramärkimine ja tähelepanu on positiivne, aga ma sain aru, et see nimekiri pole kaugeltki lõplik. Alati ei pruugi asjad kaugeltki veel niimoodi minna nagu nad paistavad.

Enamik minu aumärkidest on eelmise riigikorra ajast: kõik need ENSV teenelise ja NSVL-i rahvakunstniku nimetused. NSVL aumärkidest on mul medal “Eeskujuliku töö eest” ja “Rahvaste sõpruse” orden.

Kui ma hästi järgi mõtlen, siis viimati nägin teid esinemas 1995. aastal Estonia talveaias?

Jah, ma tõmbasin otsad kokku ja otsustasin, et sellest ajast peale olen ma suure ja professionaalse ooperilaulmisega lõpetanud. Ma ei taha halvasti esineda. Kõige lihtsam on öelda, et minu laul on lauldud, sest nüüd laulavad teised. Võib öelda, et minu aeg oli ilus, aga nüüd on see möödas. Nüüd on aeg järgmisele põlvkonnale plats puhtaks teha.

Nagu öeldakse, et oska muuta asju, mida sa muuta suudad ja leppida asjadega, mida sa muuta ei suuda ning tarkust nende vahel vahet teha. Tütrel on see mõte kodus seina peal.

Praegu teen koos Els Roode kandleansambliga rahvamuusikat ja olen käinud sellega palju esinemas. Kannel on selle poolest tänuväärne instrument, et ta minu tämbriga sobib. Olen esinenud ka Eesti Orkestrijuhtide rahvamuusikaorkesteriga. Teen niisugust muusikat, milles ma tunnen, et ma olen asjast üle ja saan hakkama.

60 aastat pole meessoost ooperilaulja jaoks kuigi kõrge vanus, aga mis naishäälega selles vanuses juhtub?

Kõrged naishääled laulavad lühemat aega. See on reegel, mis aga ei tähenda veel, et sellel reeglil erandeid ei võiks olla. Lauljaea pikkus oleneb konkreetsest inimesest ja tema organismist. Kiitus neile, kes kõrge eani laulavad, kui nad seda hästi teevad.

20-aastaselt tahad kõike: sporti teha, kurameerimida ja laulda. Praegu mõeldes oleks pidanud seadma asju paremini, sest tagantjärgi on käestlastud võimalustest kahju.

Kui nüüd uuel ajal alustada, seaks lati kõrgemale, ehkki esinesin suurtel lavadel Hiinast Islandini ja Madagaskarist Ameerikani, Moskvast rääkimata.

Kas see tuleneb meediast või teist, et olete vähem intervjuusid andnud?

Mõlemast, sest ikka tahetakse üle rääkida elulugu, aga kaua sa ikka sama juttu räägid. Ma olen laval oma edevuse välja elanud ja mulle pole enam sugugi tarvis seda, et kõik mind teaksid. Mul on vaja teha tööd, mis mulle meeldib ja elada rahulikult edasi. See ei tähenda mingit kibestumist ega ka mitte seda, et kõigega on lõpp. Aktsendid on mujal ja tähtsuse järjekord teine.

Aga kui tuleb lavastajalt ahvatlev pakkumine laulda?

Esimene reaktsioon on “ei”, aga kõik oleneb sellest, mida pakutakse. Ma ei saa raudse kindlusega öelda, et ma mitte kunagi ja mitte midagi enam teatris ei tee.

Kui te näiteks abikaasa Väino Areniga, kes Õnne 13-s vabadusvõitleja Kristjanit mängib, poodi lähete, siis ilmselt on Väino see, keda märgatakse. Kas see kadedaks ei tee?

No vaat ei tee, kuigi poisikesed tormavad Väino käest autogramme küsima. Väino ütleb ikka, et ta on eluaeg Estonias raskeid rolle tantsinud ja nüüd teavad kõik teda selle lollaka Kristjanina. Minu tütar ka alati oigab, et kuidas sa suudad selle Kristjani nii nõmedas rollis mängida. Aga elu on niisugune ja selliseid tüüpe on ka olemas.

Alati kui öeldakse, et see Tõnis Kase Õnne 13 on second hand publikule, siis ma imestan, et kuidas seda Eestis paarsada tuhat saab olla. Peab olema tolerantsi ja igal telekal on ju nupp, millega saab kanaleid vahetada või teleka välja lülitada.

Seitseteist aastat olete Eesti Muusikaakadeemias sopranite laulupedagoog. Mis on teistmoodi võrreldes ajaga, kui tegite seda tööd teatris laulmise kõrvalt?

Laulupedagoogi töö on raskem kui see töö, mida ma tegin teatris. Juba see on raske, et sa vastutad teise inimese eest. Nad on noored, kes usaldavad sind – tahaks loota, et nad usaldavad. Kui teatris aitasid ennast ja teadsid mis sa teed, oli see oluliselt teistmoodi, sest sa oled oma organismi peremees ja tunned seda. Õpilast sa nii läbi ja lõhki ei tunne ja sa ei saa teda tihtipeale aidata, kuigi tahaksid.

Mulle tundub, et aastatega läheb mul see õpetamine ikka paremaks. Ma ei ole enam selline kannatamatu maksimalist nagu alguses. Olen aru saanud, et kõigel siin maailmas on aeg ja nüüd on minu aeg kannatlik olla. Seda tööd tuleb teha aeglaselt, laulja arengut ei saa forsseerida, selles peab olema väga tähelepanelik ja järjekindel.

Mul oli kontsertmeister Frida Bernstein, kes minust selle Anu Kaalu tegi, kes ma olin. Tema ütles kannatamatutele ikka, et kolme aastaga konkursil laureaat, viie aastaga häälest ilma. Mul õnnestus oma häälega teatris 33 aastat laulda.

Paljud muusikapedagoogid kurdavad, et üliõpilased tahavad kiiresti tulemusi saavutada ja kipuvad iga hinna eest välismaale õppima?

Varem oli selge, et Eestis sa õppisid ja Eestis sa töötasid. Novosibirsk oli ikka väga kauge kutse, Moskvast ja Leningradist rääkimata. Nüüd on kõik avatud ja ma ei tea, kas inimene teeb alati õigesti kui ta arvab, et Eestis ei tasu õppida. Mul pole seda õigust talle öelda, see on igaühe oma valik. Samas on siiski teatud aeg elus, kui tuleb maailmas ringi käia ja vaadata, mida tehakse mujal. Seda saab teha ainult nooruses, kui sa oled veel vaba kohustustest pere ja vanemate vastu. Igaüks peab leidma endale oma tee ise. Nõu võib anda, aga otsustada keegi teine ei saa.

Minu juures lõpetas õpingud just üks magistrant, niiöelda minu õpetajatöö kroon. Ta on Marimaalt pärit marilanna. Kui ta tuli, siis eesti keelt suurt ei osanud. Ta oli Marimaal natuke muusikat õppinud ja väga hea kõrvaga. Ta oli nii õpihimuline ja vastuvõtlik, et nüüd ta räägib vabalt eesti ja inglise keelt, sai teenete eest Eesti kodakondsuse ning Vanemuise teatrisse solistiks.

Teil õnnestus 1972. aastal La Scalasse õppima minna. Kuidas see teid mõjutas?

See oli noore inimese suur unistus ja nendes oludes väga suur erand. Palju neid inimesi ikka oli, kes väljapoole õppima pääsesid. Enne mind käis Hendrik Krumm, pärast Mati Palm, Helvi Raamat, Tarmo Sild ja Jenny Anvelt, kes jäigi sinna. Ma olen tänulik selle aja eest, kuigi see ei olnud just parim aeg, sest Itaalias juhtus olema just muusikajuhtide vahetus ja neil oli omajagu segadust. Ma ei avastanud seal mõistagi enda jaoks Ameerikat, aga ma sain õiged aktsendid ja nüüd öeldaks, et ilmselt trendi, mis suunas edasi töötada. Itaalias õppides on sinu südametunnistuse asi, kui palju ja mida sa õppisid. Ükski asi ja õpingureis pole negatiivne, ainult järeldusi pead oskama ise teha. Mõtlemine kristalliseerub aastate pärast, kunagi õpitu jõuab sinu juurde siis, kui sa sellest aru saad. Areng on kõik spiraal, kus teisele tasandile jõuad uue keeruga.

Itaalias lauldakse samasuguse kergusega nagu hingatakse. Teie häält peeti ka väga loomulikuks ja lihtsaks.

Loodus on minu vastu helde olnud, kui ta mulle hea hääleaparaadi andis. Me käisime N Liidus Sojuzkontserdiga kõvasti ringi, sageli polnud aega enne kontserti ette valmistada. Mina tegin bussist või lennukist välja astudes ühe niuksu nagu kutsikas ja olin kohe võimeline laulma. Häält eraldi lahti laulma ei pidanud. Inimesed ja organismid on erinevad.

Millised on teie sidemed Estonia teatriga praegu?

Ma olen Rahvusooperi nõukogu liige ja kõigi teatri probleemidega kursis. Mulle meeldib teater, ilma selleta ma ei saaks. Vahel ma lähen ja kuulan ühe vaatuse mõnest ooperist. Ma ei pruugigi tervet etendust ära vaadata, ma saan juba sellest oma naudingu kätte. Inimesed ei teagi, et ma saalis olen. Aga see ei olegi kellelegi teisele peale minu vajalik. “Nabuccot” käin ma niimoodi vaatuse kaupa vaatamas. Teatrist ei saa ma elu lõpuni lahti.

Ma olen rohkem klassika fänn, põhjendamatult uudsed lavastused mind ei paelu. Mulle meeldib, kui see muusika on ilusasti lavastusse seatud. Ootan põnevusega Verdi Macbethi esietendust. Mina pole Verdit eriti palju laulnud, ta on armastanud oma rollides jõulisemat naisterahvast kui mina. Olen Verdist laulnud kolme suuremat rolli: Gildat Rigolettos, Violettat Traviatas, Luisa Millerit. Võib olla on veel mõni?

Teie väikest kogu vaadates mõtlen, kuidas saite aastaid alpinismiga tegeleda? Kui palju seljakott kaalus?

Meil on alpiklubi veteranide grupp, kus vahel käin. Aga alati oli väga tugevaid mehi, kes mu koti enda kanda võtsid. Minu kott oli umbes 17 kilo, mitte rohkem. Minu kadunud abikaasa Hillar-Kalev Kaal käis 40-kilosega. Alpinism on sport, mis õpetab kaaslasega arvestama. Sina loodad kellelegi teisele ja tema jälle sulle. Keskkooli lõpus läksin Tallinnas alpi klubisse, isegi muusikakooli eksamitele läksin sellepärast, et need olid juulis ja siis sai augustis mägedesse minna. Muidu oleks ilmselt ülikooli filoloogiks läinud. Kõige kõrgem tipp, kus ma käisin, oli Elbrus.

Perega käisime Tjan ·anis ja Pamiiris. Tütar Teelel oli hea isa, kes oskas talle asju seletada. Teismelisena tütar seletas, et ei taha mägesid, need ängistavad teda, et talle meeldib meri ja avarus. Isa siis soovitas, et roni üles ja vaata asja teiselt tasandilt. Alpinism on emotsionaalset naudingut pakkuv.

Kas teid pannakse lapselapsi sageli hoidma?

Ei panda, ma tahan ise hoida. Kui ma neid paar päeva näinud ei ole, siis ma juba tunnen puudust, et kus ja mis. Väinoga on meil kahe peale viis lapselast vanuses 14 kuni poolteist aastat: kolm poissi ja kaks tüdrukut. Väiksemat tüdrukut ootan koolist ja vaatan, et ta enne huvi-alaringe sooja toitu saaks. Vanem tüdruk aeg-ajalt ööbib meie juures, vahel helistab, et ta nüüd tuleb.

Kui minu tütar väike oli, aitasid mind ämm ja ema. Vahel juhtus, et läksin hommikul kooli, siis teatrisse proovi ja sealt etendusele. Koju jõudsin alles öösel. Eks minu Tehnikaülikooli rõivakonstruktorist tütar jagab end samamoodi töö ja oma kolme lapse vahel. Mina oma emaga aitan.

Kas lapselapsed tegelevad ka muusikaga?

Ei. Vanem tüdruk harjutas klaverit, aga eriti see teda ei paelunud. Neil on palju paremad eeldused kätega tööks: joonistamiseks ja klaasi maalimiseks. Muusikuks ei saa sundida. Kui muusika õppimise otsus teha, tuleb õpetaja süstemaatilisel suunamisel tööd teha, isevooluteed enam minna ei saa lasta. Aga kas peab olema halb koopia, eriti, kui seda ise ei taha? Ma ei usu.

Loe veel: