----

Inimest kimbutavaid haigusi on väga palju. Need toovad endaga kaasa valu, kannatusi ja muret. Siiski on üks rühm haigusi, millega kaasneb lisaks vaevustele ka tülgastus ja tahtmatu hüüe – appi, minu sees elab keegi! Ehmatus võib olla veelgi suurem, kui soovimatu külaline pistab pea välja kas seedetrakti üla- või alaosast. Need on nugiusshaigused ehk helmintoosid. Soolenugilised elavad parasiitidena peremeesorganismis, peamiselt soolestikus, aga ka teistes kehaosades – maksas, lihastes, peaajus, silmades jm.

Üle maailma tuntakse väga erinevaid inimest ohustavaid nugiusshaiguseid. Mõned troopikavööndis esinevad haigusvormid põhjustavad inimese aeglast ja piinarikast kulgemist surma poole, sest neile puudub ravi. Eestimaal elades võime täitsa rahul olla –  meil pole maavärinaid, üleujutusi, tornaadosid ega tsunameid. Isegi meie kliimavöötmes esinevad nugiusshaigused on olulisemalt leebemad. Millised on meie piirkonna sagedasemad helmintoosid, tüüpilised tunnused, ravi?

Nugilised jaotatakse kehaehituse ja paljunemise iseärasusi arvestades ümar- ja paelussideks ning algloomadeks. Ümar­ussidest elavad parasiidina inimkehas sagedamini naaskelsabad, solkmed, keerits-, piug- ja imiussid, paelussidest nudi- ja nookpaeluss ning laiuss.

Naaskelsaba ehk linaluu-uss parasiteerib inimese jämesooles, valkjat värvi uss on 0,5–1 cm pikk ja umbes 1 mm läbimõõduga, meenutades kapronnöörijuppi või nuudlit. Ussimuna allaneelamisel areneb seedetraktis sellest vastne ehk larv, seejärel valmis isend. Nugiline on väga levinud, seda esineb lastel kui ka täiskasvanutel.

Nakatumine ja areng

Emane naaskelsaba muneb ööpäevas tuhandeid mune limaja-kleepuva kogumina pärakupiirkonna limaskesta-nahavoltidesse. Sellega kaasneb sügelustunne, sügamisel kanduvad ussimunad kätele, sealt edasi taas haige suhu ja seedetrakti – toimub enesenakatamine. Munad on nakkusohtlikud umbes ühe kuu ja levivad inimeselt inimesele kergesti käte, toidu, mänguasjade, voodiriiete, tarbeesemete või tolmuga. Tolmu sissehingamisel satuvad munad suu ja neelu limaskestale, sealt edasi aga seedetrakti. Mune võivad edasi kanda lemmikloomad, kärbsed ja prussakad.

Haigustunnused

Pärast nakatumist tekivad haigustunnused umbes kahe kuu möödudes. Peamine tunnus on sügelus ja lööve pärakupiirkonnas, tüdrukutel võib esineda välissuguelundite põletikku. Harva võib tekkida ussripiku-põletik ehk apenditsiit.

Diagnoosimine ja ravi

Kahtluse korral võib lapsevanem ööajal ettevaatlikult uurida taskulambi valgel väikelapse pärakupiirkonda. Arst küsitleb last vaevuste kohta ning hindab löövet ja sügamisjälgi. Parasiidiosiseid ja mune otsitakse mikroskoobi all väljaheites ja anaalkaapes ehk nn pulgaprooviga päraku limaskestalt. Ussimune hilisemaks analüüsiks saab koguda linase riide ribale, mis kinnitatakse õhtul teibiga piki tuharavagu. Ussimunade puudumine ei välista parasiitide olemasolu, tavaliselt korratakse analüüsi kolm korda.

Ravim määratakse ühekordse annusena, alla kaheaastaste las-te annus on pool täiskasvanu annusest. Enne ravi alustamist tuleb kodus teha põhjalik märgkoristus ja taasnakatumise vältimiseks eemaldada kodutolm. Korraga ravitakse kõiki pereliikmeid, isegi kui puuduvad vaevused. Ravim toimib nugilisele, mitte munadele, seetõttu antakse haigestunule ühe-kahe nädala möödudes täiendav ravimiannus. Tuharapiirkonna sügelust vähendavad salvid. Ülioluline on enesenakatamise vältimine – küünte hooldus, kätepesu, linade ja ihupesu vahetus.

Solkmetõve ehk askariaasi tekitaja inimesel on liimuksolge. Valkjasroosa, vihmaussi meenutav soolenugiline on 10–30 cm pikkune. Inimesesolkmega on nakatunud umbes 25% maailma rahvastikust. Eestis on see enterobiaasi kõrval sagedasemaid parasiithaigusi ja esineb peamiselt alla kümneaastastel lastel.

Nakatumine ja areng

Solkmemunad on pinnases laialt levinud, kandudes pesemata kätelt, aedviljalt või saastunud veega inimese seedetrakti. Peensooles kooruvad munadest vastsed, need tungivad sooleseina veresoontesse, sealt kanduvad verevooluga läbi südame kopsudesse, kus toimub nende edasine areng. Mõne aja pärast rändavad larvid mööda hingamisteid neelu, siit aga teist korda seedetrakti. Peensooles toimub edasine areng täiskasvanud isenditeks. Solkme areng munast täiskasvanud vormiks vältab umbes kaks kuud, nende eluiga inimkehas on 6–12 kuud.

Haigustunnused

Vaevused sõltuvad solkmete arengufaasist, nn gripisarnane nakkus, kauakestev köha, kõhuvaevused, harva soolesulgus, sapiteede-, kõhunäärme- ja ussripikupõletik. Nahal võivad avalduda allergilised reaktsioonid. Lastel võib esineda isu halvenemist ja alatoitumust.

Üksikjuhtudel väljub täiskasvanud isend kehast suu või pärasoole kaudu, seda tavaliselt une ajal.

Diagnoosimine ja ravi

Tehakse väljaheiteproov ussimunadele, vereanalüüsis võib olla tõusnud valgevereliblede alaliigi arv. Rögaproovis võib avastada solkmevastseid ning kopsude röntgenipildil näha koldelisi muutusi. Ravikuur on vastava preparaadiga.

Keeritsusstõppe ehk trihhinelloosi nakatumine toimub elavaid vastseid sisaldava termiliselt puudulikult töödeldud või töötlemata vaheperemehe liha söömisel, sagedamini on selleks mets- ja kodusealiha või lihatooted. Inimene on keeritsussi peremeheks, vastsed vabanevad peensooles. Läbides sooleseina, kanduvad need verevooluga lihastesse. Siin tekivad aastaid aktiivsetena püsivad lubjastuvad kolded. Haiguspildis eristatakse mitut faasi. Nädal pärast nakatumist tekib palavik, gripisarnased vaevused, lihasvalu, silmade ümbruse turse, nõgeslööve, vahel köha – vaevused kestavad umbes kaks nädalat. Kolmandast nädalast alates, vastsete lihastesse levimisel tekivad tugevad lihasvalud, valulikkus silmades, küüntealused verevalumid. Võimalik on südamelihase ja peaajupõletiku teke. Vereproovis on tõusnud leukotsüütide alavormi arv ja lihasensüümide tase. Ravi on pikk ja ravimiannused suured.

Järvekihelusse ehk skistosomiaasi võib nakatuda soojadel päevadel kõrkjatesse kasvanud vees sumbates. Haigust põhjustab imiuss, kelle põhiperemehed on linnud ja vaheperemehed molluskid. Inimene ei ole peremees, kuid imiussi ebaküpsed vormid on võimelised tungima nahka, tekitades peamiselt säärtel tüütult sügeleva peenesõlmelise lööbe. Haigus paraneb iseenesest, vajalik võib olla sügeluse leevendamine allergiarohtude ja salvidega ning naha mädapõletiku tekke vältimine. Haigust saab ära hoida, kui pesta end pärast järves ujumist veevärgiveega. Kui see pole võimalik, tuleb keha hoolikalt järveveest kuivatada.

Paelussid – inimene on paljudele paelussidele peremeheks, vaheperemeheks võivad olla sõltuvalt isendist kalad ja vähilised, veised ning sead. Nakatumine toimub toore või puudulikult töödeldud vastsetega nakatunud liha söömisel. Vastne areneb inimese peensooles täiskasvanud isendiks. Tülgastust tekitav kaaslane võib kasvada isegi üle 10 m pikkuseks ja olla 1–2 cm läbimõõduga. Kalade vahendusel levivad laiussi vastsed, tekitades laiusstõbe ehk difüllobotriaasi. Haigus võib kulgeda vaevusteta või ebamääraste kõhuvaludega. Laiusstõbi esineb Eestis peamiselt Peipsi ääres ning Pärnu- ja Läänemaa rannaäärsetes piirkondades, kus on kombeks süüa pooltoorest või puudulikult soolatud nn ehmatatud kalaliha. Nakatunud sea- ja veiseliha vahendusel levib inimesele nudi- ja nookpaeluss, haige võib kurta ebamäärased kõhuvaevuseid. Haigust diagnoositakse väljaheite analüüsi ja vereproovidega. Raviks kasutatakse teisest ravimirühmast pärinevaid preparaate, ümarussidele toimivad ravimid paelussidele ei mõju.

Mõned näited tööst

•• 38-aastane naispatsient tundis hommikul ärgates kurgus imelikku kratsimistunnet, järgnes läkastamine, mille käigus väljus suust 16 cm liimuksolge. Määratud vastav ravi, emotsionaalne toetus.

•• Üheksa-aastane tüdruk, pereisa on harrastuskalur. Väga peetakse lugu kiirsoolatud kalast kui eriliselt hõrgust roast. Hommikusel WC külastusel avastas tüdruk tuharapiirkonnas rippuvat paela meenutava moodustise, seda tõmmates väljus u 30 cm laiussi osa. Lapse üldseisund oli hea, mingeid hälbeid vereproovides ei ilmnenud. Määratud vastav ravi. Hilisemal kontrollil proovis ussimunad puudusid. Selgitused lapsevanematele pooltoore kala tarvitamise ohtudest.