Atlanta paraolümpia tõi Eestile üheksa medalit

Eesti puudega sportlased on seni kõige edukamalt esinenud Atlanta paraolümpial neli aastat tagasi, kust toodi kokku üheksa medalit.

Tookord äratasid eestlaste saavutused kohalikus pressis tohutut huvi, sest keegi poleks uskunud, et nii väikesearvuline võistkond võib koguda sellise medalisaagi. Eesti delegatsiooni pressishefi Are Elleri sõnul olid ameeriklased küsinud: "Kas teil on kõik elanikud sportlased, kui juba puudega atleedid selliseid tulemusi näitavad?"

Atlantas olid kolme medaliga edukaimad ujuja Marge Kõrkjas ja kergejõustiklane Annely Ojastu. Nägemispuudega sportlaste klassis võistelnud Kõrkjas sai kaks kulda ja ühe hõbeda. Tema kõrgest klassist andis tunnistust 50 meetri vabaujumise võiduaeg 29,66 – isegi Eesti rekord on sellest tulemusest vaid paar sekundit parem. Füüsilise puudega sportlaste klassis võistelnud Annely Ojastu sai kulla 100 meetri jooksus ning hõbeda 200 meetri jooksus ja kaugushüppes.

Eesti riik premeeris tookord medalivõitjaid heldelt, seda enam, et Atlanta "päris-olümpia" ebaõnnestumiste tõttu ei teeninud tippsportlased loodetud summasid. Nii Kõrkjas kui ka Ojastu said valitsuselt üle 200 000 krooni.

Et loetelu Atlanta medalitest oleks täielik, tuleks lisada nägemispuudega sportlase Helena Silma pronksmedal kaugushüppes ning vaimse puudega sportlaste Eela Koka hõbe ja Malle Juhkami pronks vastavalt ujumises ja kaugushüppes. Vaimse puudega ehk õpiraskustega sportlastest on aga kokkuvõttes Eestile enim medaleid toonud kergejõustiklane Heli Kollom mitmelt MM-ilt ja EM-ilt.

Eesti Paraolümpiakomitee moodustati 1991. aasta kevadel, samal aastal astuti Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee liikmeks. Esimesed Eesti sportlased, nägemispuudega ujujad Nadezhda Maksimova ja Mart Soomre käisid olümpial varem: 1988. aastal Soulis tõi Maksimova Nõukogude Liidu koondise liikmena Eestile kaks medalit.

Eesti Paraolümpiakomiteesse kuuluvad Pimedate Spordiliit, Invaspordi Liit, Vaimsete Puuetega Inimeste Spordiliit ja Kurtide Spordiliit. Aga kuna kurtide sportlaste maailmaorganisatsioon on astunud Rahvusvahelisest Paraolümpiakomiteest välja, toimuvad neil eraldi maailmamängud.

Pallimängudest on Eesti aktiivselt osa võtnud kelguhoki ja istevõrkpalli rahvusvahelistest tiitlivõistlustest või turniiridest, ent näiteks ratastoolikorvpall või -tennis on meil peaaegu tundmatu.

Oktoobris peetaval Sydney paraolümpial peaks Eestist kaasa lööma 12 sportlast, kes osalevad ujumises, kergejõustikus, laskmises ja purjetamises. Paraolümpiat peetakse iga nelja aasta tagant, kaks nädalat pärast suuri olümpiamänge.

Invasportlane ei saa teiste kõrval hinnaalandust

Eesti Invaspordi Liit koordineerib praegu 15 spordiala. Tugevamateks on istevõrkpall, kelguhoki, ujumine ja laskmine.

"Võistkondlikke alasid eelistame seetõttu, et need toovad puudega inimesed kodust välja," selgitas inva-spordi liidu peasekretär Signe Falkenberg, kelle sõnul võib meeskonnamänge võtta kui sotsiaalset rehabilitatsiooni.

"Muidu mõtleb inimene ikka, et kuhu ma niisugusena lähen. Tema enesehinnang on väga madal, käekõrval näiteks lasketiiru teda naljalt ei vii. Omasuguste seltskonnas käib ta meelsamini," ütles Falkenberg.

Välisvõistlustel saavad invasportlased käia sõltuvalt riigi ja sponsorite rahakotist. Kõige kallim invaspordiala on kelguhoki, mäng eeldab tehnilisi abivahendeid ja kallist jääareeni treeninguteks. Eestlastel puudub selleks tipptasemel hall ja nii harjutatakse välistingimustes.

Invaspordiliit unistab pikemaajalisest sponsorist, kes toetaks sportlasi olümpiast olümpiani. Senised toetajad pole liidu tegemiste suhtes olnud sugugi ükskõiksed. "Kui poisid Ameerikas mängimas olid, saatsid sponsorid e-maile või helistasid, et kuidas neil läheb," tõi Falkenberg näite.

Treeneriteks on tavalised spordi-alade treenerid, kes suhtuvad inva-sportlasesse kui tervesse atleeti. "Pole siin midagi, et teeme mõnele hinna-alandust. Ega tavalise spordiga mingit vahet polegi. Alguses rasked treeningud, higi ja pisarad, ning hiljem saavutused," osutas peasekretär.

Invaspordi liidule teeb muret, et puudega lapsi ei saa kodust kuigi kergesti välja. "Emad hoiavad neid ikka nii oma tiiva all ega julge sportima tuua. Ujumine on ainuke, kus mõned noorukiealised käivad," nentis Falkenberg ja julgustas kõikvõimalikke spordialasid proovima.

Eestis korraldatavad invaspordi-üritused sõltuvad ka toimumiskohast. Enamikus spordiasutustes pole kaldteed või invaliidide tualetti ja nii on puudega inimestel seal peaaegu võimatu võistelda või trenni teha.

Helen Eelrand

Puuetega inimesed spordis

EESTI PARAOLÜMPIAKOMITEE:

loodi 1991. aastal, rahvusvahelise paraolümpiakomitee liikmeks astuti samal aastal.

Paraolümpiakomitee liikmed on Eesti Pimedate Spordiliit, Eesti Invaspordi Liit (koordineerib praegu 15 spordiala nagu istevõrkpall, kelguhoki, ujumine, laskmine jm; Eesti Vaimsete Puuetega Inimeste Spordiliit ja Eesti Kurtide Spordiliit.

Kurtide spordiliidu maailmaorganisatsioon astus rahvusvahelisest paraolümpiakomiteest välja ja nii toimuvad neil eraldi maailmamängud.

ATLANTA PARAOLÜMPIA 1996. AASTAL:

eestlased said kokku 9 medalit: Marge Kõrkjas – 2 kuld- ja 1 hõbemedal ujumises;

Annely Ojastu – kuldmedal 100 meetri jooksus, hõbemedal 200 meetri jooksus ja kaugushüppes; Helena Silm – pronksmedal kaugushüppes; Eela Kokk – hõbemedal ujumises;

Malle Juhkam – pronksmedal kaugushüppes.

Esimesed Eesti sportlased, nägemispuudega ujujad Nadezhda Maksimova ja Mart Soomre tõid Eestile 2 medalit 1988. aastal Soulis, võisteldes Nõukogude Liidu koondises.

Oktoobris peaks Sidney paraolümpial Eestit esindama 12 sportlast, seda ujumises, kergejõustikus, laskmises ja purjetamises.

EPL