Chris Rea annab oodatult hea kontserdielamuse
Möödunud nädalal alustas maailmakuulus bluusimuusik ja kitarrivirtuoos Chris Rea Euroopa-tuuriga, mis jääb mehe viimaseks. Tervisehädadest hoolimata pole bluusimeister oma brändi minetanud ning 13. märtsil Tallinna planeeritud kontserti tasub oodata, sest tuttav hääl, mõnus kidravõbin ja mahe muusika lausa sunnivad sellest osa saama.
Selle nädala esimesel päeval jõudis Rea Zürichisse, kus mängis pilgeni täis kontserdihallis. Tõsi küll, jõukale rahvale ebaloomulikult väike ja tagasihoidlik Maag Event Hall tundus kohasem kuskil tagahoovis peetavale simmanile kui suurmeistrile, ent vaatamata kitsale ja suitsuvinesele saalile ei jätnud Rea mahti, et keskenduda pikemalt ümbrusele, ning meelitas ja naelutas pilgu vaid laval toimuvale. Alguses veidi rahulikumate nootidega alanud kontsert kogus tuure, küttis uimasena tundunud šveitslasi ning päädis rokipeona.
Vanameister ei vajanud soojendusbändi ning ei lasknud ka publikul oodata, nagu pool tundi hilinevatele staaridele sageli kombeks on. Kõigest mõni minut pärast väljakuulutatud kontserdi algust astus sinise valguse ja tossu vahelt lavale väikest kasvu ning siira olemisega naerunägu – Chris Rea isiklikult, kitarr käes.
Ja hakkaski tulema, puhast ning mõnusat bluusi. Mitu korda instrumenti vahetanud mees näitas, mida oskas.
Turvamees pakkus tuld
Kui Rea mahe tämber alustas “Josephine’iga”, hullus ka soliidseim pintsaklipslane ja vaoshoituim pereema. Järgnenud paremik – “Julia”, “Fool (If You Think It’s Over)”, “Let’s Dance”, “I Can Hear Your Heartbeat”, “All Summer Long” ja “The Blue Café” – oli kui viimse bluusivenna unistuste tipp. Sekka pisut kitarrisoolot ja interpretatsioone, mis mõjus eriti hästi.
Kuigi kontserti olid nautima tulnud peamiselt keskealised ning veidi vanemad jõukad inimesed, ei olnud puudust ka noorematest. Iseäranis tublile ja viisakale eestlasele võis ehk imelikuna tunduda, et kontserdisaalis pidi hoolikalt jälgima, et mõni hajameelne sind sigareti sädemest põlema ei paneks, sest suitsetada võis lausa kõikjal, kas või lavaesisel ohutuspiiride ees. Pidevalt võis näha, kuidas turvatöötajad lava võre ees mõnele suitsumaiale tuld pakkusid. Rääkimata õllest kleepuvast hallipõrandast, mis pikalt seisnu kinni naelutas. Kuid see “pisiasi” ei seganud ometi muusikaelamust.
Reeglit, mille kohaselt tuleb jätta viimaseks palaks eriti vinge hitt, ei rikkunud ka vana kooli mees Rea. Viimane ametlik lugu oli “The Road to Hell”, mis täitis publiku viimsedki ootused. Ent sellega asi ei piirdunud. Meeletu kisa ning aplausiga lavale tagasi palutud Rea andis endast viimase ning pani kogu publiku kõvasti ja valesti kaasa laulma. Sel polnud mingit tähtsust, sest laulda koos Reaga – sellist võimalust ei saa iga päev.
