Dakar: hullumeelse kihutamise asemel pidev mõttetöö

Taivo Luik naasis eile Dakari rallilt, kus täitis eesmärgi – lõpuni sõita. Mees peab oma kaheaastast motokarjääri piisavalt edukaks ja jätkata ei kavatse.

Enam kui 20 aastat surfamisega tegelenud Taivo Luik tegi kaks aastat trenni, et sõita tsikliga läbi Dakari ralli. Mees oli üks 104-st ralli lõpetajaist. 16 päeva kestnud rallil polnud tema sõnul aega muule mõelda – oli ainult Dakar.

Kas Dakar oli pigem vastupidamise võistlus või ikka tsiklisõit?

Kindlasti tippmeestel on ülioluline nii vastupidavus kui ka sõiduoskus. Meie kategoorias, kusagil keskpaigas, on teisiti: kui on rahuldav tsiklisõidutase olemas, otsustab juba see, kui puhanud sa oled. Sellest sõltuvad vead, tempo, kukkumised…

Väga heal krossimehel, kes on 20 minutit rajal väga hea, pole seal šansse lõpuni jõuda. Küll aga hea füüsilise vastupidavusega suvalise ala sportlane, nagu meie, kel on normaalne rahuldav tsiklitehnika omandatud – tal on suurem võimalus.

Seal on vaja ka peaga tööd teha, navigeerimise osa on päris suur. Hullu pilguga kihutamist on vähe, mõelda on palju vaja, kuidas oma väheseid või paljusid jõuvarusid otstarbekalt jagada.

##Valmistasite end paar aastat selleks sõiduks ette. Oli üllatusi ka, millega te polnud arvestanud?

See oli kõige raskem, et aega jäi jube väheseks, nii puhkamiseks kui magamiseks. Lootsime, et on kergem, et saab välja puhata, aga kohe algas korralik tamp – esimesel ööl saime 2,5 tundi magada. Edaspidi küll rohkem, aga kaheksat tundi ei kordagi. Selliste koormuste juures oli see kurnav.

Millal kergem hakkas? Kas pärast lõpujoont või juba varem?

Kergem oli alati siis, kui said paremini välja puhata – kas oli siis kergem etapp või puhkepäev. Kohe sai kindlamalt starti minna, kindlamalt ja kiiremini sõita. Kui olid füüsiliselt läbi ja väsinud, oli raske. Minul oli kohe algus raske: Barcelonas enne starti minekut olin veidi haige ning suured jõuvarud, mis said kogutud, raiskasin haiguse peale. Nii sõitsin esimesed päevad energiasäästurežiimis – see oli päris raske. Olin skeptiline, kas üldse lõpetan.

Teine raske hetk oli pärast poolt rallit, kui sain toidumürgituse. Ülinõrk tunne oli, terve päeva olin näost valge. Aga see oli Meoni surma päev, katset lühendati, sain armuaega taastumiseks. See mu tagantjärele päästis.

Mitu korda katkestamine silme ees oli?

Paar korda oli hirm, et kas nüüd tõesti… Lisaks neile kahele tervisehädale oli paar tehnilist probleemi, mõtlesin, et huvitav, kas siia jäängi. Üsna alguses kukkusin ja stardisüsteemi kaitse tuli välja, mõtlesin, et nüüd nägemist.

Korra ütles aku üles, akudega oli tänavu kõigil tõsine probleem, seda tunnistas ka KTM tehas. Kolmas tehniline aps oli siis, kui lõpu eel sumbuti silindri küljest maha kukkus. Kui see katki läinuks, jäänuks sõit pooleli, aga ta tuli ainult maha – remontisime tagasi ja sõitsime edasi. See oli teine jõnks, et kas siia jäängi... See oli eriti jube, kuna lõpuni oli nii vähe jäänud.

Õnn, et tehnika vastu pidas, sada miljonit asja võib ju üles öelda.

Mis edasi? Kas kavatsete Dakari korrata või veel midagi hullemat teha?

Hetkel ei kiirusta plaanidega, ideed tulevad iseenesest. Motospordis, arvan, on see kaks aastat õnnestunud karjäär, edasi püüdma ei lähe. Egiptuse ralli 5. koht ja Dakari läbimine on ülim, mis nii väikse ettevalmistusega teha saab. Dakarile tagasi mingit kohta püüdma minna ei näe ma pointi. Kui, siis esikümne või kahekümne sees, aga selleks tuleb aastaid tööd teha. 40. kohal eraldi eesmärgina ei näe ma mõtet.

Kui, siis võiks minna uuesti seiklust läbi tegema nende kogemustega, mis saime – kindlasti ökonoomsemalt, targemini, tulemuseks oleks parem koht ka, aga ma ei tea. Olen seda võtnud kui ühekordset projekti, pigem ei läheks uuesti. See võtab liiga palju aega ja tähelepanu. On muudki teha, motospordi lõik mu elus on nüüd piisavalt värvikas ja huvitav.

Kas oma lapsi tõukaks tagant või hoiaks kinni, kui nad samuti Dakarile kipuks?

Peret ja lapsi mul pole. Kui oleks, siis pole kindel, kas ma läinuks. Olen plaanid seadnud nii, et teen hullud asjad enne ära, et siis hoog maha võtta ja lastega tegelda.

Aga kui oma laps tahaks minna, siis pigem toetaks. Aga kainelt ja vaoshoitult! Seda asja on võimalik riskivabalt teha, kui mõistus on korras. Nii et kui ta ise oleks huvitatud, siis pigem toetaks. Aga on ka teisi huvitavaid alasid – surf, lumelaud…

Nõuandeid järgijaile?

Ilma Dakari kogemustega meeste toe ja nõuta pole mõtet sinna minna.

Nüansse on miljon. Ka meie saime palju kogemusi Mart Lajalilt, kes 2003. Dakaril käis (lõpuni kahjuks ei jõudnud), ja poolakas Marek Dabrowskilt, kellelt ma selle võistlusratta ostsin. Ta on kogemustega rallimees, tänavu 11., üks parimaid maailma erasõitjaid.

Millest kõige rohkem puudus oli, peale puhkuse ja une?

Ei oska öelda. Isegi vähese une ja suure lärmiga, mis öö läbi kestis, sooja-külma vaheldumisega, kõval alusel telgis olemisega harjusime ära. Ei olnud puudust pehmest voodist ja soojast toast.

Puudust tundsin välja1puhanud, klaari pea ja kehaga sõidust, et sõitu nautida.

Häälestuda tuli sada protsenti Dakarile, muust ei saanud mõelda, ei tohtinudki. Ainus soov oli korralikult välja puhata.

Info edastamine jäi küll napiks, piinlik küll ja kindlasti olnuks lugejatel huvitav. Aga me ei suutnud, ei olnud aega, et satelliittelefon sisse lükata ja reportaaži anda. See oleks olnud puhkuse arvelt ja seadnuks ohtu ja küsimärgi alla meie edasisõitmise.