Komblusvalve tiksub meie alateadvuses. Ilmselt seni, kuni on elus veel keegi, kes mäletab lapsepõlvest afishshidel peibutuskirju "alla kuusteist keelatud". Turuühiskond pole paremat reklaami välja mõelnud.

Veel kümme aastat tagasi kuulus kunst rahvale, aga mitte näitlejannade ihu.

Siis oli alasti ihu ekraanil - oh õudust!, ammugi siis veel teatrilaval - midagi erakorralist. Iga vilksatama pääsenud rinnanibu tegi filmist hoobilt "ah sa poiss!" sündmuse.

Kinomehaanikuid kadestati. Kõhistati, et nemad lõikasid sellistest filmidest kaadreid välja endale slaidideks. Oli kord selline järeltsensuur.

Praegu jooksevad meie ekraanidel laiatarbefilmid, kus näitlejatele on kõik tema kehaosad ühtviisi endastmõistetavad töövahendid. Nõuab veel harjumist, et ka kõrgema järgu näitlejanna võib ennast paljaks koorida. Nagu tüdruk kabaree kordeballetist. Ikka kunsti nimel.

Lääne järgi näpime meiegi piire: kus on erootika, kus puhas porno. Millisel juhul on alasti keha kunstiteos, millisel mitte. "Õnneks" tehakse meil veel harva sellist kunsti, mille nimel tasub ennastunustavalt kõik mängu panna.

Äärmused on üheülbalised. Nõukogude mehed pidi leppima ühtviisi kalevi alla nööbitud Gurtshenko piha ning Mordjukova ja Shukshina emalike vormidega. Kui juhtus, et vene filmides ka asjaks läks, suundus kaamera kohe puulatvadesse.

Lääne vanades filmides tundub muru armsalt kirevam. Tähti oli vähem ja selge tööjaotus olemas. Ampluaa kehtis ka seksuaalsuse osas. Kes mängis kord vampi, ei saanud enam olla pühak ja vastupidi. Sajandi kuldsetest keskmistest kümnenditest leiab tähti igale maitsele. Sõbralikult kõrvuti jooksid ekraanil lihalikud naised ja astraalsed primadonnad.

Dietrichi ümbritses pahelisuse glasuur, Garbo jäeti ligipääsmatu keha sümboliks, Katharine Hepburn mängis iseseisvaid paindumatuid naisi. Eeterlik olevus Audrey Hepburn tohtis ekraanil käia ainult endast vanemate meestega. Edasi tulid büstikad itaallannad Lollobrigida, Loren, Cardinale, nende prantuse vasteks sai Bardot, ameerika filmides mängivaks rinnapartiiks Taylor. Eesti diiva Ada Lundver ei jäänud büstilt-pihalt neile all, aga mängis paremini!

Täna ei leia naljalt stsenaariumi, mis ei näe naispeaosatäitjale ette ühte või paari alastistseeni. See on muutunud endastmõistetavaks nagu igahommikune hambapesu. Massitoodang tapab erootika, massita Eesti nappi teatri- ja filmitööstust see ei ähvarda.