Eesti mehed Nõukogude ja Saksa väes
Sissejuhatuseks
17. juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Järk-järgult lõpetati Eesti riiklike institutsioonide, kaasa arvatud sõjaväe tegevus. Eesti sõjaväe likvideerimine kestis kuni 1941. aasta alguseni, kuid alates 1940. aasta juunist ei saa me rääkida enam Eesti sõjaväest, vaid eestlaste üksustest teiste riikide relvajõududes.
20. sajandi esimesel poolel reguleerisid sõjaõigust Haagi ja Genfi konventsioonid. Nendest olid olulisemad 1907. aasta IV Haagi konventsioon maasõja seadustest ja tavadest ning 1929. aasta Genfi sõjavangide konventsioon. Haagi konventsiooniga piirati okupeeriva riigi võimalusi rakendada okupeeritud territooriumi elanikke ja materiaalseid ressursse oma sõjaliste operatsioonide toetamiseks ning keelati okupeerival võimul sundida okupeeritud alade elanikke okupatsioonivõimule truudust vanduma. Sõjavangide konventsioon keelas sama sõjavangide suhtes.
Eristada tuleb sõjaväge ja korrakaitsejõude. Riigi sõjaväes teenimise tingimuseks on tavaliselt selle riigi kodakondsus, sõjaväelane vannub riigile truudust. Korrakaitsejõududele niisugust tingimust ei seatud – korra eest okupeeritud aladel vastutas küll okupatsioonivõim, kuid korra tagamiseks võis rakendada kohalikke politseijõude. Saksa sõjavägi lähtus 1941. aastal Eestis Haagi konventsioonist. Kui tekkis vajadus ja ka võimalused (vabatahtlike olemas-olu tõttu) rakendada kohalikke elanikke võitluses punaarmee ja Nõu-kogude partisanide vastu, püüti seda enne 1944. aastat teha korrakaitsejõudude sildi all, kas abipolitseinikena Eestis või nn kaitsemeeskondadena (Schutzmannschaft) väljaspool Eesti territooriumi. Eesti keeles on need formeeringud kaetud mõistetega “omakaitse” ja “kaitsepataljonid” ehk “politseipataljonid”. Ühe võimalusena okupeeritud riikide kodanike rakendamiseks kasutati ka vabatahtlike leegione, Relva-SS-i, eeskujuks oli Prantsuse võõrleegion. Sõja lõpuks oli Relva-SS-is ligi 40 diviisi, lisaks muud väekoondised.
N Liit käsitles aastatel 1939–1940 okupeeritud riike ja territooriume vabatahtlikult liitunud aladena ja arvas nende elanikud oma kodanikkonna hulka. 1940. aastal oli Saksamaa Nõukogude Liidu liitlane ning suur osa Mandri-Euroopast Saksamaa poolt okupeeritud või Saksamaaga liitlassuhetes. USA aseriigisekretäri Sumner Wellesi 1940. aasta 23. juuli avaldus okupatsiooni mittetunnustamise kohta ning 14. augustil 1941 allkirjastatud Atlandi harta olid küll olulised verstapostid rahvusvahelise õiguse ja õigluse jaluleseadmisel tulevikus, kuid ei muutnud N Liidu poliitikat okupeeritud alade suhtes. 17. augustil 1940 andis N Liidu riigikaitse rahvakomissar, marssal Semjon Timo‰enko direktiivi Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede ümberkujundamise kohta punaarmee territoriaalseteks laskurkorpusteks. Need sõjaväelased, keda ei saadetud erru ja/või ei arreteeritud, pidid oma vormidele kinnitama punaarmee eraldusmärgid. Vande andsid nad 1941. aasta veebruaris.
Eestlased punaarmees
Marssal Timo?enko direktiiv nägi ette Eesti sõjaväe reorganiseerimise 15-ks 142-meheliseks 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, mille koosseisu kuulusid kaks vähendatud koosseisuga 6000-mehelist laskurdiviisi. Kui palju oli korpuses mehi tegelikult, pole täpselt teada. Endisest Eesti sõjaväest ja sõjaministeeriumist suunati laskurkorpusse umbes 13 500 meest, korpuse ettenähtud isikkoosseisu suurendati 16 805 inimeseni (Eesti sõjakooli baasil moodustatud Tallinna jalaväekooli kaasamise tõttu), kuid 1940. aasta septembris oli korpuses vaid 67% ettenähtud isikkoosseisust. 271 ohvitseri, 12% koosseisulisest ohvitserkonnast, suunati korpusse punaarmeest. Hiljem vähenes isikkoosseis errusaatmiste, arreteerimiste jm arvel veelgi, kuni suure osa vanemohvitseride, aga ka teiste ohvitseride arreteerimiseni paralleelselt 1941. aasta 14. juuni küüditamisega. Sõja alguses saadeti korpus rindele Porhovi-Dno-Staraja Russa piirkonda. Rindele saatmisel jäi maha või deserteeris veel tuhatkond meest. Korpus komplekteeriti sõjaaja koosseisu Venemaalt mobiliseeritud reservväelaste ja kutsealustega. Suurem osa ellujäänud eestlasi andis end või langes sakslaste kätte vangi, järelejäänutelt võeti relvad ja nad saadeti tagalasse. Saksa sõjavangi sattunud mehed saadeti 1941. aasta lõpul Eestisse, kus neid kohustati astuma Saksa relvajõudude teenistusse.
Kohe pärast sõja algust mobiliseeriti okupeeritud Eestis, Lätis ja Leedus parteilased, komsomoli liikmed ja nn Nõukogude aktivistid, kes suunati peamiselt hävituspataljonidesse. Muidugi oli ka vabatahtlikke. Hävituspataljonid ei kuulunud punaarmee koosseisu, vaid allusid NKVD-le ja olid mõeldud operatsioonideks tagalas, mis tähendas ka aktsioone tsiviilelanike vastu. Eestis formeeritud hävituspataljonidesse kuulus üle 6000 inimese. Ehkki 22. juunil 1941 andis N Liidu ülemnõukogu presiidium välja seadluse “Sõjaväekohuslaste mobiliseerimisest”, mis laienes ka Balti riikidele, alustati mobilisatsiooni Eestis alles 2. juulil. Kogu Eestis jõuti läbi viia aastatel 1919–1922 sündinud kutsealuste mobilisatsioon. Reservväelaste väkkekutsumine algas 22. juulil, kui osa Eestist oli juba sakslaste poolt vallutatud. Viimastena mobiliseeriti 24. augustil 1941 raudteelased. Kokku mobiliseeriti umbes 45 000 meest, kellest suudeti Venemaale viia ligikaudu 32 000. N Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja Lev Mehlise 10. juuli direktiivi alusel saadeti Eestist mobiliseeritud mehed kui ebausaldusväärne kontingent tagalasse tööüksustesse, mis 1941. aasta septembris viidi üle laagrite peavalitsuse (Gulag) süsteemi. Arvatakse, et 1942. aasta alguseks hukkus nn tööpataljonides ebainimlike olude tõttu vähemalt neljandik meestest.
18. detsembril 1941 andis N Liidu riiklik kaitsekomitee korralduse formeerida Uurali sõjaväeringkonnas 7. Eesti laskurdiviis, 10. veebruaril 1942 anti korraldus ka 249. Eesti laskurdiviisi formeerimiseks. 1942. aasta 25. septembri korralduse alusel formeeriti kahe diviisi ja tagavarapolgu baasil 8. Eesti laskurkorpus. Korpuse isikkoosseis komplekteeriti ellujäänud tööpataljonlastest, Nõukogude tagalasse evakueeritud tsiviilisikutest ja hävituspataljonlastest, aga ka Venemaa eestlastest. Ohvitserkond moodustus nii Eesti ohvitseridest kui ka punaarmee ohvitseridest, paljud viimastest Venemaa eestlased. 1. novembril 1942 oli korpuse nimekirjas 26 466 meest. Nõukogude statistika täiuslikkusetaotluse tõttu on teada ka eestlaste arv — 17 949 ehk 88,5%. Korpus sai oma tuleristsed Velikije Luki lahingutes 1942/1943. aasta talvel, kaotades üle 2000 mehe surnute ja ligi 2000 meest teadmata kadunutena. Viimaste hulgas on küll ka tuhatkond Saksa poolele üle läinud meest. Järgmisena saadeti korpuse jalaväeosad rindele alles 1944. aasta septembris, kui algas punaarmee pealetung Emajõel.
Pärast Eesti vallutamist alustati 11. novembril 1944 aastatel 1895–1927 sündinud kutsealuste ja reservväelaste arvelevõtmist, kellest osa mobiliseeriti ja saadeti täienduseks Kuramaal võitlevale Eesti laskurkorpusele. Kui palju neid oli, pole teada, mõnedel andmetel olid umbes pooled 1945. aasta märtsis korpuse nimekirjas olnud ligikaudu 20 000 mehest mobiliseeritud aastatel 1944–1945. Eesti laskurkorpus demobiliseeriti 1946. aastal.
Eestlased Saksa relvajõududes
1941. aasta suvel formeeriti Frankfurdis Oderi ääres politseipataljon Ostland, mille liikmeskond moodustus kodakondsuseta eestlastest ja lätlastest, kes olid Saksamaale pääsenud järelümberasujatena. 1942. aasta detsembris, kui Heinrich Himmler nõudis Ostlandi pataljoni liikmete saatmist Eesti SS-leegioni, nimetas ta eestlaste arvuks pataljonis 421.
Himmleri nimi ei seisa siin ilmaasjata. Eesti ja maailma avalikkust on aastakümneid painanud küsimus, kui paljud Saksa sõjaväes teeninud eestlastest olid kurikuulsas SS-is ja kes nimelt. Niisugune mure tuleneb SS-i ja selle organisatsioonide kuritegelikeks tunnistamisest Nürnbergis. Lihtsustatult on Eesti asi selles kontekstis üsna lohutu — Saksamaa riikliku korralduse tõttu kuulus enamik eestlaste üksusi SS-i ja politseisüsteemi administratiivalluvusse. Nimelt ühendati Saksamaal 1930. aastate teisel poolel partei julge-olekuteenistus SS ning riiklik politsei. Himmleri tiitel oli “SS-i riigifüürer ja Saksa politsei juht”. Hiljem sai ta ka siseministriks. Kogu korrakaitsesüsteem ja julgeolekuteenistused koondati tema kontrolli alla, seda ka okupeeritud aladel. Talle allus ka Relva-SS.
Esimesed vabatahtlikud Eestis liitusid pealetungivate Saksa vägedega kohe, kui need olid ületanud Eesti piiri. Saksa jalaväediviiside koosseisus võitles 1941. aasta suvel mitu eestlaste rühma ja kompaniid. Kuid kui diviisid jõudsid Eesti idapiirile, saadeti eestlased koju.
Üksuste moodustamise allutatud alade elanikest, eestlased nende hulgas, tingis mitu asjaolu. Saksa kõrgem juhtkond oli alguses üldse niisuguste üksuste vastu. Sõda oli Saksamaa sõda, mida pidasid sakslased; samuti ei soovitud õhutada alistatud-vabastatud rahvaste või-malikke iseseisvusepüüdlusi pärast sõja võidukat lõppu relvavendluse õigustusel. Wehrmachti kõrgemad ohvitserid olid teisel seisukohal. Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu sõja alguses muutus probleemiks tohutu tagalaterritooriumi julgestamine. Samuti tekitas tõsiseid raskusi sõjavangide suur arv – neid tuli valvata, aga ka toita ja majutada. Kolmandaks vajab iga sõjavägi vaenlase territooriumil kohalikke olusid ja keelt tundvaid luurajaid. Nii alustati juba 1941. aasta juulis abiüksuste formeerimist esialgu sõjavangide seast värvatud vabatahtlikest, hiljem ka vallutatud alade elanikest. Kõrgem juhtkond oli sunnitud sellega nõustuma, kuid seadis piirangud – neid üksusi ei tohtinud kasutada rindel ja nad ei tohtinud olla pataljonist suuremad.
Eestlasi motiveerisid vabatahtlikena Saksa väkke astuda mitmed asjad. Lisaks soovile võidelda vihatud bol‰evike vastu, kätte maksta Nõukogude terrori pärast kaotatud omaste eest ja tagasi tuua Venemaale küüditatud eestlased oli ka asisemaid tõukejõude. Esiteks, vabatahtlikele lubati palka, mis oli sõjaaja oludes üsna korralik. Teiseks, noori mehi ahvatles ka tingimuse täitmine, mis oli seatud kõrgkoolis edasiõppimise eelduseks — osalemine bol‰evismivastases võitluses. Ja kolmandaks, vaatamata repressioonidele oli Eestis üsna palju teenistuse ja sissetulekuta jäänud kaadrisõjaväelasi, eriti allohvitsere. Näiteks oli 36. politseipataljonis enne selle Venemaale saatmist 62 allohvitseri ametikoha jaoks 161 allohvitseri, osa neist teenis seetõttu sõduritena.
Eestis formeeritud vabatahtlike pataljonide tüübid sõltusid rinde edasiliikumise kiirusest. Pärast rinde üleminekut oli Eesti augustis-septembris 1941 18. armee tagalaks. Armee tagalas oli korrakaitse Wehrmachti pädevuses ning armee tagalaülema korraldusel formeeriti eestlastest pataljonisuurused julgestus-grupid nr 181–185. 1942. aasta alguses alustati ka 186. Eesti julgestusgrupi värbamist. Sel korral oli eesmärgiks julgestusrügemendi formeerimine, kuhu peale eestlaste oleks kuulunud ka ingerisoomlaste ja venelaste julgestusgrupid. Kuid Hitler keelas rügemendi formeerimise ja 186. julgestusgrupi värbamine katkestati. Julgestusgruppide liikmetel olid enamasti aastased lepingud. Kehvade teenistusolude tõttu soovis enamik neist 1942. aasta sügisel lepingute lõppedes teenistusest lahkuda. Sakslased sundisid enamikku mehi lepinguid sõja lõpuni pikendama, sajad mehed astusid ka Eesti SS-leegioni. Julgestusgrupid reorganiseeriti idapataljonideks (nr 658–660), mis jäid Wehrmachti alluvusse kuni 1944. aasta kevadeni, mil nad liideti 20. Eesti SS-diviisiga.
Septembrist detsembrini 1941 kuulus võim Eesti territooriumil väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale. Väegrupi tagalapiirkonnas kuulus korrakaitse juba Põhja-Venemaa (hiljem Ostlandi) kõrgema SS-i ja politseijuhi pädevusse, kelle korraldusel formeeriti 1941. aasta sügisest 1942. aasta alguseni Lõuna-Eestis neli politsei jalaväepataljoni (Tartus, Viljandis ja Põltsamaal ning üks Pihkva jaoks hilisemate numbritega 37–40), politsei-pioneeripataljon (nr 42) ja tagavarapataljon Tartus (nr 41). Need pataljonid olid mõeldud rakendamiseks väegrupi Nord tagalapiirkonnas Pihkva- ja Novgorodimaal ning seal nad ka võitlesid, kuni 1944. aastal Eestisse toodi, järk-järgult kokku liideti ja lõpuks 20. Eesti SS-diviisiga ühendati. 1941. aasta sügisest alates formeeriti Eestimaa SS-i ja politseijuhi Heinrich Mölleri korraldusel Eestis politseipataljonid nr 29–36. Ehkki algul oli plaanis jätta need Eestisse, tingis Saksamaa üha raskenev rindeolukord selle, et pataljonid nr 29 ja 33 saadeti Leningradi rindele ning pataljon nr 36, mis värvati Läänemaal ja saartel, Valgevene ja Ukraina kaudu Stalingradi alla. 1943. aastal toodi pataljonid Eestisse tagasi. Mehed, kes Eesti SS-leegioni ei astunud, anti täienduseks teistele pataljonidele.
1942. aasta teiseks pooleks hakkasid vabatahtlikud Eestis otsa saama – sakslaste okupatsioonipoliitika ja sõjaväkke astunud vabatahtlike kohtlemine ei vastanud ootustele –, samas teravnes SS-i ja politseisüsteemi ning Wehrmachti vahel konkurents olemasolevate meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene. 28. augustil 1942 kuulutati pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest enamik võimalikest oli juba sõjaväes; kuid leegioni astusid Ostlandi pataljoni, aga ka lõppevate lepingutega julgestusgruppide ja politseipataljonide mehed, mis tegi murelikuks väegrupi Nord juhtkonna. Pärast pikemat kirjavahetust saavutati kompromiss – Eesti ja Läti leegionide kõrval loobuti leedulaste värbamisest Relva-SS-i, jättes need mehed Wehrmachtile abiteenistuslasteks (Hiwi). 1942. aasta sügisel pidasid Ostlandi kõrgem SS-i ja politseijuht ning väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatus veel ühe bürokraatialahingu, sedakorda rohkem kui 40 000-mehelise Eesti omakaitse pärast. Saavutatud kompromissi tulemusel said SS-i ja politseisüsteem omakaitse palgalised üksused, mis 1943. aasta alguses formeeriti viieks territoriaalseks politseipataljoniks nr 29–33, mida rakendati vahiteenistuseks ja julgestusülesanneteks Eestis. Vabatahtlik omakaitse jäi Wehrmachti varustada ja juhtida.
1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 1943. aasta 24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 1919–1924, kusjuures meeste ette seati valik: nad kas lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Umbes 5000 meest otsustas vabatahtlikult, aga ka propaganda jm mõjutusvahendite survel Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini 1943 Heidelaagri õppeväljale Debicas Krakovi lähedal, kus teiste kõrval oli ka Eesti SS-leegioni väljaõppekeskus. Väljaõppekeskus oli tühi, sest 1942. aasta sügise vabatahtlikud olid Narva pataljonina Ukrainasse saadetud. 1943. aasta oktoobriks õpetati ka uued mehed välja ja saadeti nüüd juba kaherügemendilise 3. Eesti SS-brigaadina Neveli rinde tagalasse, kus nad alguses osalesid partisanivastases operatsioonis “Heinrich” ja saadeti seejärel välisrindele.
1943. aasta sügisel mindi juba otseste mobilisatsioonide teele: oktoobris kehtestati Eesti omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe määrusega kaitseteenistuskohustus 1925. aastal sündinud poistele (nendest saadeti Heidelaagrisse 3300 meest) ja detsembris 1924. aastal sündinutele. Algas massiline põgenemine Soome, kokku teenis 200. Eesti jalaväerügemendis jt üksustes üle 3000 eestlase.
Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud määrustega, millega kutsuti sõjaväkke aastakäigud 1904–1923 ja lisaks reservohvitserid, reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad. Kõigile meestele vanuses 17–60 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka 1926. aastal sündinud poisid, 1927. aastal sündinud poisid kutsuti lennuväe abiteenistusse.
1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement, mis alguses allusid kõrgemale SS-i ja politseijuhile, 1944. aasta augusti lõpus aga arvati Relva-SS-i. Mobiliseeritutest täiendati täiskoosseisuni olemasolevad politseipataljonid ning moodustati ka neli uut – nr 286, 288, 291 ja 292. Eesti kodakondsusega venelastest formeeriti neli ehitus-pioneeripataljoni, mis suunati positsioonide väljaehitamiseks nii Narva kui ka Tartu rindele. Ka Eesti SS-leegioni kindralinspektuur ei teadnud täpselt, kui palju mehi kokku mobiliseeriti. 1944. aasta 1. aprilli seisuga oli mobiliseeritud ja üksustesse määratud 674 ohvitseri, 3081 allohvitseri ja 34 428 sõdurit. Kuid need arvud ei sisalda 1926. ja 1927. aastakäigu poisse ja mehi, kes algul said ajapikendust ja hiljem teenistusse kutsuti. Viimased eestlased mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 1945. aasta alguses Saksamaal. Mälestuste järgi kukkus see mobilisatsioon küll täielikult läbi.
Kokkuvõtteks
Eesti populaarteaduslik sõjaajalugu on sageli üheks oma põhiülesandeks seadnud eri armeedes teeninud Eesti meeste täpse arvu väljaselgitamise. Täpses arvus on mingisugune lõplik selgus, mis ajaloohuvilist alati ahvatleb. Nagu eeltoodust näha, ei ole täielike nimekirjade puudumise tõttu täpse arvu väljaselgitamine võimalik, nagu ei ole võimalik paigutada kogu ajalugu Exceli tabelisse. Mehed liikusid ühest üksusest teise ja oli ka neid, kes jõudsid teenida nii punaarmees kui ka Saksa armees. Mõned olid alustanud juba Eesti sõjaväes, käinud läbi Soome armeest ja lõpetasid Ameerika või Briti eesti üksustes okupeeritud Saksamaal. Enne Teist maailmasõda hindas Eesti sõjavägi oma üldmobilisatsiooni võimeks umbes 100 000 meest. Arvestades Nõukogude ja Saksa repressioonide ohvreid, kuid ka neid kompenseerinud sõja ajal täiskasvanuks saanud suuri aasta-käike, saame oletada, et umbes nii palju mehi teenis kokku ka punaarmees ja Saksa relvajõududes, umbkaudses vahekorras 1/3 : 2/3. Enamik neist ei teinud seda oma vabal valikul.
Üks esimesi Eesti vabatahtlikke, kes Teises maailmasõjas langes, oli Arnold Soinla, kes hukkus 20. mail 1940 Narviki rindel pealetungiga Wehrmachti vastu võideldes. Ta oli läinud Soome Talvesõtta punaarmee vastu ja sealt edasi Norrasse sakslaste vastu võitlema. Tema oli üks esimesi tuhandetest Eesti sõja-väelastest, kes Teises maailmasõjas elu kaotasid.
