Eesti Vabariik naasis kinolinale „Sügisega”
Seda ei maksa võtta sõna-sõnalt, sest sinimustvalge ilmus esimest korda Tallinnfilmi toodangusse Kaljo Kiisa filmis „Me olime kaheksateistkümneaastased” ja kaasaja kontekstis käis lipp läbi Peeter Urbla teosest „Ma ei ole turist, ma elan siin”. Pigem võib Kruusemendi sõnades näha laiemat tähendust, filmis leiab see väljenduse Paunvere väljanäitusel kõnes, mille peab ühiskonnategelaseks saanud Imelik, kes ütleb: „Aeg on nii palju edasi läinud, et me oleme jälle vaba rahvas vabal maal.” Tegemist on sõnumiga, mis kõlab asjalikult nii „Sügise” tegevuse päevadel kui ka aastal 1991, mil film kinodesse jõudis.
Lutsu „Sügis” oli teos, mis ei kvalifitseerunud raamatulettidele, mis siis veel filmist rääkida. Enne sõda ilmunud teos koos ajalehejärjena ilmunud lõikudega ilmus raamatukaante vahel 1988, kui Nõukogude tsensuuriga asi ühel pool. Põhjus oli ülilihtne, Paunküla koolipoistest olid vahepeal saanud Vabadussõja sangarid.
Ka filmi hakati kavandama juba aastal 1988, mil Tallinnfilm tellis Mats Traadilt „Sügise” stsenaariumi. Kui „Suve” käimalükkamisel murti piike küsimuses, kas näitlejatena jätkavad „Kevades” mänginud, siis nüüd oli algusest peale kõik selge – kinolinale tulevad varasemast tuttavad Teele, Toots, Kiir ja Tõnisson. Vahepeal oli Tallinnfilmis toimunud muudatusi ja Peeter Simmi juhitud stuudio kunstinõukogu püüdis kunsti puudutavates võimuasjades jämedamat otsa enda käes hoida.
Inflatsioonist hoolimata
1988. aasta suvel Mats Traadiga tehtud lepingu järgi pidi stsenaarium valmis saama sama aasta oktoobris. Nii ruttu asjad siiski ei käinud. 1990. aasta alguses kirjutas „Sügise” käsikirjale tunnustava arvustuse inimene väljastpoolt Tallinn-
filmi – Jaan Undusk. Pärast seda asus Kruusement režiistsenaariumi kallale ja hakati kavandama ka võtteid.
Sel ajal hakati Tallinnfilm Moskva lõa otsast lahti haakima. Raha filmi tegemiseks leiti Eesti eelarvest ning stuudio direktor määras käskkirjaga eelarve piirsumma, see oli 450 000 rubla. Tegemist oli ajaloolise filmiga, kus kulutati palju kostüümidele, rekvisiitidele ja kujundusele. Sama hulga rahaga tehti ajaloolisi filme kümmekond aastat tagasi, kuid Eestit oli tabanud inflatsioon. Aastal 1990 räägiti juba hüperinflatsioonist. Sellest hoolimata esindas sõdadevahelise Eesti Vabariigi kaadrisse toonud „Sügis” head tootmiskultuuri, kus kujundus, esemed ja kostüümid olid pisiasjadeni läbi mõeldud.
Maailm muutub ja seoses „Sügisega” tulid kasutusele uued töövõtted. „Sügise” Riigiarhiivis hoitavates kaustades on paber, millel on kirjas filmi direktori Maret Hirtentreu ettepanek juhtkonnale, kuidas jagada näitlejate vahel 10 000 rubla, mille oli filmi valmimise heaks annetanud firma Eesti Karusnahk. Annetajaid ja abistajaid on teisigi.
„Sügise” algustiitrid peegeldavad omal moel Eesti NSV-st Eesti Vabariigile üleminekut. Seal on kirjas „Lavastus – Arvo Kruusement” ja „Pilt – Valeri Blinov”. Loobutud on vene kantseliidist laenatud nimetustest „režissöör-lavastaja” ja „operaator-lavastaja”. Pisiasi, aga märgina tähenduslik.
Kui „Kevade” on Arno film, „Suvi” Tootsi film, siis „Sügise” peategelaseks on rätsepmeister Jorh Aadniel Kiire koomiline karakter, keda Margus Lepa mängib oma lustaka andega.
Kiir oli ajast ees
Filmi valmimise ajal võis mütoloogiline Paunvere-nimeline maailm näida pildikestena kaugest minevikust, kuid mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks Paunvere muutus. Näiteks kirjutas aastal 2005 Kroonika (mida võib ju tinglikult Paunvere häälekandjaks pidada) juhtumist „korraga kaks naist”, peategelaseks Jaan Toots, tuues avalikkuse ette tänapäevase analoogi Jorh Aadniel Kiirest, kes „Sügises” sarnase kangelasteoga hakkama saab.
Paunveres juhtub. Siin on kõmisevat isamaalisust, kus Kiir püüab oma Vabadussõjas langenud venna rahvusluse konkreetseks varaks konverteerida. Siin on tõusiklikkust ja tühisust. „Sügise” Paunvere muutub järjest enam äratuntavaks.
„Sügise” tegemist alustanud Arvo Kruusement pani kirja: „Oma osa etendas siin vaatajate soov näha järge teada-tuntud tegelaste elusaatusele. „Sügis” lõpetab selle, mille alustas „Kevade”.”
Arvo Kruusemendi Lutsu-triloogia tegemisel on vahetunud operaatorid, stsenaristid ja kunstnikud. Samaks on aga jäänud kõigi kolme filmi helilooja – Veljo Tormis.
Triloogias on püütud jääda mitte ainult samade osatäitjate juurde, vaid säilitada ka võttekohtade järjepidevust. Suur osa „Sügisest” võeti üles Palamusel. Ülesood kujutas filmis Hinni talu, mida kasutati ka „Suves”.
„Sügis”
Stsenarist: Mats Traat Oskar Lutsu põhjal
Lavastaja: Arvo Kruusement
Operaator: Valeri Blinov
Helilooja: Veljo Tormis
Kunstnik: Toomas Hõrak
Kostüümikunstnik: Mare Raidma
Osades:
Kiir – Margus Lepa
Juuli – Liina Tennosaar
Maali – Anne Reemann
Lible – Kaljo Kiisk
Mamma Kiir – Ita Ever
Benno – Tõnu Oja
Toots – Aare Laanemets
Teele – Riina Aare
Esilinastus 22. veebruar 1991
