Ellujäämiskursused ookeani taga
Peamiselt hariduslike õpperaamatute müügiga tegelevad kogenud tudengid ehk student manager’id, värbavad oma gruppi aina uusi tegijaid. Liikmeid valitakse nii oma tuttavate kui ka sõprade seast, ent hoolega. Tehakse intervjuusid, kus uuritakse programmiga liitumise põhjusi.
Kuigi eesmärgiks võiks pidada raha, pole rahasummad peamine, mille pärast ookeani taga muretseda. “Kindlasti on kõigil erinevad sihid, kellel raha, kellel reisimine. Ent kõige rohkem on õppida siiski iseendaga toime tulema ja raskustest üle saama, selline teisel pool maakera hakkama saamine on tõeline väljakutse,” arvas Tartu ülikooli tudeng, kaks aastat USA-s käinud Karin Oras.
Üliõpilasel, kes tahab programmist osa võtta, tuleb tasuda elamis- ja tööloa, elukindlustuse ning lennupileti eest, koolitus on enamjaolt tasuta. Algkapitaliks võiks minejal olla umbes 30 000 krooni.
Esmategijaid koolitatakse kodumaal jaanuarist juunini, sellele järgneb nädalane müügikoolitus kohapeal Ameerikas, kus näidatakse ette kõik vajalikud nipid ja oskused. Seejärel viiakse grupid oma müügiplatsidele ehk piirkonda, kus töö algab.
Raamatud ostavad tudengid endale kõik ise välja, kinni neid kohe maksma ei pea. See, kuidas ja mis hinnaga ja kui palju suudad maha müüa, on juba enda asi. Mida rohkem, seda uhkem. Igal õhtul antakse vastust, kellele, palju ja mida oled müünud. Tavaliselt saab pühapäeviti kogu grupp kokku ja arutatakse ning analüüsitakse müügitulemusi.
Elamise peavad kõik kohapeal ise otsima, samuti liikumisvahendi, et hõlpsamini ja kiiremini raamatuid vedada. “Palju ostetakse jalgrattaid või vanu kasutatud autosid, mis hiljem koju naastes jälle maha müüakse,” teadis Karin Oras rääkida. Elamise leidmisega kellelgi suurt vaeva pole olnud, hiljemalt paari päevaga on kõik endale sobiva koha leidnud, enamasti kuskile peresse vähese raha eest.
Pidev eneseteostamine
Oma esimese raamatumüügikogemuse USA-s sai Tallinna tehnikaülikooli tudeng Aire Võidula sel suvel Ohio osariigist. Raha pärast tüdruk enda sõnul Ameerikasse ei lennanud, pigem seikluse, avastamisrõõmu ja väljakutse pärast. “Raha teenisin täpselt nii palju, et ära elada, kulud kattis ja jäi natuke ülegi. Kuid kogemus ise, võõral maal hakkama saamine andis palju juurde. Tunnen end iseseisvamana, tahtejõulisemana,” tõdes neiu.
Kuigi ameeriklased on sõbralikud ja abivalmid, suhtuvad nad kauba pähemäärimisse umbusklikult ja kohati tigedaltki, nagu lihtsurelikud ikka. “Kus ikka müügimeestesse hästi suhtutakse? Kui meil satub siin aastas paar korda keegi ukse taha ja üritab midagi müüa, kuulame parimal juhul ta viisakalt ära ja keeldume ostmast. Lüüakse ka niisama uks kinni,” arvas esmase kogemusega müügimees Peeter Mäeker Tallinna tehnikaülikoolist. “Pikalt saatmisega tuleb lihtsalt harjuda, see on osa tööst. Esimestel nädalatel on kõige raskem, kogemus puudub ja müüa ei õnnestu suurt midagi. Kasulik on uurida tausta, mis klassis ja kui vanad pere lapsed on ja millega tegelevad, et siis vastavat õpikut või teatmikku soovitada,” seletas Mäeker.
Kahest-kolmest kliendist päevas piisab, et omadega toime tulla, leidsid raamatukauplejad.
Füüsiliselt ja vaimselt kurnav
Kogu programmi võiks käsitleda kui ellujäämiskursust. “Töö on raske ja kurnav, seda nii füüsiliselt kui vaimselt,” ütles Mäeker. “Kõik oleneb suhtumisest. Kui tahta ja vaeva näha, ning äpardustest, mida niikuinii juhtub, mööda vaadata, saab hakkama,” lisas Mäeker, kelle esimesed päevad Ameerikas polnud kuigi meeldivad ning kelle autoavarii paariks nädalaks haiglasse naelutas. “Seisin tee ääres, kui auto otsa kihutas. Kui haiglast välja sain, oli raske. Korra mõtlesin küll, milleks seda jama vaja.”
Tavaline raamatumüüja tööpäev algab hommikul kell kuus ja lõpeb õhtupimeduses üheksa-kümne paiku. Nii kuus korda nädalas. Vaba aega on suhteliselt vähe ning tihti kaob pärast edutut päeva motivatsioon. Paljud ei leiagi enam indu, annavad alla ja sõidavad varem ära.
Eelmisel suvel USA-s olnud tehnikaülikooli tudeng Rainer oli üks neist, kes täit aega vastu ei pidanud. “Kuigi tööprotsess on detailideni välja töötatud ja kõik “ellujäämiskursuseks” vajalik teada, tuli välja, et minu vaimne valulävi polnud nii kõrge, et hoida pidevat keep-smiling’ut ja inimestele oma kaubaga peale käia,” jutustab Rainer, kellele kutsuti näiteks kolmel korral politsei.
“Pärast kolmandat või neljandat nädalat lõi ühel hetkel kõik üle pea kokku ning keset päeva pakkisin oma seitse asja ja sõitsin New Yorki,” räägib Rainer. “Kuid ega sealgi kõik õlitatult läinud – dokumentidega olid väikesed arusaamatused. Raha ma suurt ei teeninud, jäin kenasti miinusesse. Elukooli jaoks oli kogu programm aga väga õpetlik. Õppisin rohkem tundma enda võimeid ja piire. Selline töö pole kindlasti mitte kõigi jaoks. Soovitan neil, kel plaan minna, enne väga tõsiselt järele mõelda, sest kutsujad ei oska mainida riske, mis võivad ees oodata. Puhtalt eneseusust läbi müüride ei sõida. Ei kutsu kedagi raamatumüümise plaane maha matma, kuid uisapäisa ei tasuks sellesse suhtuda.”
Ajalugu ja faktid
Üliõpilasprogramm
Southwestern Company
Southwestern Company on 1855. aastal loodud ettevõte, mis vahendab igal suvel tudengeid üle terve maailma Ameerika Ühendriikidesse raamatumüügitööle.
Enne teeb ettevõte põhjaliku koolituse.
1855. aastal alustas ettevõte piiblite trükkimisega, aastast 1868. võttis SW tööle esimesed meestudengid, kes käisid trükitud sõduripiibleid ukselt-uksele müümas, teenides nii järgmiseks õppeaastaks raha.
Alates eelmise sajandi keskpaigast pakuvad tudengid aga peamiselt haridusliku sisuga raamatuid, mis on suunatud õpilastele ja väikelastele.
Sel aastal käis USA-s raamatud müümas ligi 3000 tudengit 57 riigi 390 ülikoolist.
Esimesed eestlased võtsid raamatumüügiprogrammist osa 1990. aastal.
Aktiivsemalt võtavad eestlased SW programmist osa alates 2000. aastast. Tänavu osales 202 tudengit 12 ülikoolist, pooled neist olid Tartu ülikoolist.
Eesti on osalejate arvu poolest riikide arvestuses USA ja Inglismaa järel kolmandal kohal. Tartu ülikool aga SW ülikoolide arvestuses suurima osavõtjate arvuga.
