Enneaegne seemnepurse on kõige levinum seksuaalhäire
Seksuaalelu muredele mõeldes asetavad mehed esikohale erektsiooni ehk suguti jäigastumishäired. See on arusaadav, sest hinnanguliselt kannatab 30 miljonit Ameerika meest erektsiooni saavutamise ja püsimise võimetuse all, sest suguti pole suguliseks vahekorraks piisavalt jäigastunud.
Sama kehtib naiste kohta, kes pööravad oma põhitähelepanu partneri erektsioonile kui seksuaalse rahulduse saamise võtmele. Paraku on normaalseks sugueluks vaja muudki kui ainult erektsiooni. Tegelikult algab õnnestumine seksuaalse iha ehk libiidoga ning lõpeb seemnepurske ja orgasmiga.
Normaalne
Meessoo seksu-aalsus saab alguse huvist ja ihast. Järgneb erutusseisund, mis põhjustab erootiliste mõtete ja sensoorsete stimulatsioonide erinevaid kombinatsioone. Iha impulsid kantakse vaagnanärvide kaudu üle peenise arteritele, mis annavad laienedes rohkem verd ja tekitavad erektsiooni.
Järgmine staadium on seemnepurse, mis on kompleksne nähtus. See algab väljavooluga, lühikese seemnepurske eelfaasiga. Väljavoolu vallandaja on autonoomne närvisüsteem, eel-kõige alumine rinnaosa, ülemine nimmeosa ja seljaaju segmendid.
Nimetatud närvid põhjustavad eesnäärme lihaste kokkutõmbe, pihustades eesnäärme sekreedi kusejuhasse. Vahetult seejärel rakenduvad tööle vas deferen’id (väänilised torukesed, mis väljutavad munanditest seemet) ning seemnepõiekeste lihased, mis paiskavad seemnevedeliku kusejuhasse.
Kulminatsioon on seemnepurse. Põiekaelalihased sulguvad, et vältida seemnevedeliku sattumist kusepõide. Samaaegselt algab peenise ja vaagnalihaste rütmiliste kokkutõmmete seeria, mis surub seemnevedelikku jõuliselt edasi kusejuhasse ning väljutab seejärel peenisest.
Seemnepurskega kaasneb tavaliselt meeldiv orgasmi aisting. Järgneb suguti paisumise alanemine – peenise arterid ahenevad, veenid laienevad ning viivad peenisest vere ja taastavad selle lõtvuse.
Suguakt on instinktiivne ning automaatne, kuid sõltub närvisüsteemi, veresoonte ja sugu-trakti koostoimest. Sedavõrd rohke kaasahaaratuse juures võib paljugi valesti minna. Paljud probleemid on seotud häiritud seemnepurskega.
Enneaegne
Enneaegne seemnepurse toimub soovitust varem. Mõnikord juhtub see eelmängus minimaalse seksuaalse erutuse ajal. Palju sagedamini toimub see koheselt pärast suguti sisseviimist, enne kui vastastikune rahuldus on saavutatud.
Paljud mehed kogevad aeg-ajalt enneaegset seemnepurset, kuid mõnele on see korduv probleem. Mahukate uurimuste tulemused näitavad, et enneaegne seemnepurse on kõige levinum meeste seksuaaleluhäire, hõlmates üle 30% meestest. Tavalisem on see noorte ja seksuaalselt kogenematute meeste seas, kuid see võib juhtuda ka igas elueas.
Enamik enneaegse seemnepurskega meestest on täiesti terved; osadel esineb psühholoogilisi häireid, haiguslikke seisundeid nagu suhkurtõbi (diabeet) või uroloogilisi probleeme (näiteks eesnäärmepõletik ehk prostatiit). Enneaegset seemnepurset saab ravida ning raviks rakendatakse käitumisvõtteid, ravimeid või mõlemat kombineeritult.
Ravi käitumisvõtetega
On kolm käitumis-võtete meetodit, mida saab enne-aegse seemnepurske korral rakendada üksikult või kombinatsioonis. Kõige tõhusam on Masters ja Johnsoni väljatöötatud tehnika “Paus ja pingutus”. Kui mees tunnetab enneaegse orgasmi tekkimist, katkestab ta hetkeks suguakti. Mees (või ta partner) pigistab peenist pöidla ja kahe sõrme vahel. Pärast u 20-sekundilist õrna pigistust peenise peast allpool pigistus lõpetatakse ja suguakti jätkatakse. Nimetatud tehnikat võib korrata nii sageli kui tarvis. Kui kõik läheb hästi, õpib mees lõpuks pikendama seemnepurset ilma pigistuseta.
Teine võte on meetod “Alusta-katkesta”. Mees viib ennast orgasmi piirini kas partneri abil või enesestimulatsiooniga. Enne haripunkti jõudmist ta katkestab, lõdvestub ning alustab uuesti. Tsüklit tuleb korrata seni, kuni ta ei suuda seemnepurset enam tagasi hoida. Eesmärgiks on tunnetada vahetult saabuvat orgasmi ning õppida selle pidurdamist, lubades masturbatsioonilt edukalt üle minna vahekorrale.
Kolmas tehniline võte seisneb vaagnalihaste arendamises Kegeli harjutuste abil. Viimased töötati algselt välja meeste ja naiste uriinipidamatuse raviks. Mees suudab vaagnalihaseid kindlaks teha, kui katkestab korraks urineerimise. Olles kord juba õppinud neid lihaseid kontrollima, harjutab ta nende kokkutõmbamist tühja põiega. Kokkutõmmet tuleb hoida 10 sekundit, seejärel 10 sekundit lõdvestuda. Tsüklit tuleb korrata 10 korda järjest või kolm kuni neli korda päevas.
Käitumisravi on ohutu ja lihtne. Seksuoloogide hinnangul aitab see enneaegse seemnepurskega mehi 60–90% juhtudel. Samas võtab nimetatud meetod kaua aega – see toimib paremini seksuaalterapeudi juhendamisel, nõuab partnerite koostööd ning sageli esineb ka tagasilööke. Tulemuseks on selles olukorras medikamentoosse ehk ravimitega ravi eelistamine.
Ravimitega ravi
Ravimitega ravi ei saanud alguse mitte teaduslikult suunatud rünnakust enneaegse seemnepurske probleemile, vaid ühest ettekavatsemata kõrvaltoimest – osa mehi, kes tarvitas depressioonivastaseid ravimeid, kaebas pikenenud seemnepurske saabumise üle. Sellest alates oli loogiliseks sammuks kasutada antidepressante enneaegse seemnepurske raviks ning tulemused on olnud head, eriti populaarsete nn selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega (SSRI), samuti vanemate tritsükliliste antidepressantidega.
Olemas on ka kahe ravimi-rühma võrdlev salastatud uuring. Enneaegse seemnepurskega meestele määrati kas üks kahest SSRI-tüüpi ravimist, fluoksetiin või sertraliin, tritsükliline clomi-pramine või platseebo ehk toimeaineta preparaat. Nelja nädala pärast leiti paranemine isegi platseebogrupis.
Keskmine aeg seemnepurskeni suurenes algsest 46 sekundist kuni 2 minuti ja 16 sekundini. Väljendunud platseeboefekt peegeldab psühholoogiliste tegurite tähtsust enneaegses seemnepurskes, kuid sertraliin (4 min ja 45 sek) ja clomipramine (5 min ja 45 sek) osutusid paremaks kui platseebo, kutsudes esile nii suurema seksuaalse rahulduse kui ka kestvama erektsiooni. Selles kliinilises uuringus ei osutunud fluoksetiin tõhusaks, kuid edasine uurimine näitas tema kasulikkust, samuti ka teiste SSRI-tüüpi ravimite osas (nt paroksetiin).
Antidepressandid on retseptiravimid, mis nõuavad arsti järelevalvet. Neid võib kasutada enneaegse seemnepurske puhul regulaarselt kas igapäevaste või ühekordsete annustena kaks kuni neli tundi enne vahekorda. Uuring näitas ka, et ühekordne nädalane annus 90 mg fluoksetiini oli niisama tõhus nagu iga-päevane 20 milligrammine annus. Arvukad uuringud kinnitavad, et mehed, kes ei reageerinud SSRI-le kui üksikravimile, võivad saada hea tulemuse, kui lisavad eelmisele erektsiooni-häireravimi, näiteks sildenafiili.
Uus ravim dapoxetine on väljatöötatud spetsiaalselt enneaegse seemnepurske raviks. Kaks 2005. aasta ravimiuuringut näitasid selle kasulikkust ning suhteliselt väheseid kõrvaltoimeid, kuid tarvis on rohkem uuringuid, kaasa arvatud dapoxetine’i ja standardsete antidepressantide võrdlevad uuringud.
Kuigi antidepressantidel on enneaegse seemnepurske ravis suur roll, võib neil paraku olla ebameeldivaid kõrvaltoimeid. Lisaks on need kallid. Tulemuseks on see, et osa mehi eelistab hoopis proovida tundlikkust alandavaid kondoome või prilokaiini ja lidokaiini sisaldavaid salve.
Enneaegne seemnepurse on kõige sagedasem ejakulatsioonihäire ning seda on kõige lihtsam ravida, kuid olemas on teisigi seemnepurskehäireid.
Hilinenud
Sel ajal kui enneaegne seemnepurse on harva põhjustatud haigusest, võib hilinenud (või puuduv) seemnepurse olla põhjustatud kas psühholoogilistest või füüsilistest probleemidest. Kui hilinenud seemnepurske põhjustajaks on ravimid, võib abi olla ravi muutmisest. Psühholoogilised probleemid alluvad sageli käitumistehnikavõtetele või seksuaalteraapiale.
Tagasisuunaline
Normaalse seemnepurske ajal väljub seemnevedelik peenisest, sest põiekaelalihased väldivad seemnevedeliku sattumist põide. Tagasisuunalise või kuiva seemnepurske puhul ei suuda põielihased oma tööd teha ja nii voolabki seemnevedelik peenisest väljumata põide. Kui tagasisuunalise seemnepurske põhjuseks on diabeet või kirurgiline tegevus, on probleem jääv. Kui süüdi on ravimid (näiteks alfablokaatorid, mida kasutatakse healoomulise eesnäärme suurenemise ja kõrgvere-rõhutõve raviks), leevendab probleemi ravimi vahetus. Ehkki tagasisuunaline seemnepurse halvendab viljastamisvõimet, ei kaota see orgasmi meeldivat aistingut.
Vähenenud või puuduv
Enamik kehalisi funktsioone muutub koos eaga ja suguvõime ei ole erand. Tervena püsivatel meestel on väljavaade säilitada erektsioonivõime ja isegi viljastamisvõime kogu elu kestel – nad peavad aga arvestama libiido, peenise jäikuse, väljapaisatava seemnevedeliku hulga, seemnerakkude arvu ja aktiivsuse ning orgasmi intensiivsuse järk-järgulise langusega. Ühes uuringus leiti, et väljapaisatava seemnevedeliku maht langes 0,03 ml aasta kohta. Seda pole palju, kuid see summeerub.
Seemnepurske puudumise sagedaseks põhjuseks on selja-aju haigused. Ehkki paljud mehed, kellel on eesnääre vähi tõttu täielikult eemaldatud, võivad saada orgasme, ei esine kellelgi neist enam seemnepurset.
Valulik või verine
Seemnepurse on tavaliselt meeldiv, kuid vahel ka ebamugav, isegi valulik. Selle esinemisel tuleks meestel välja selgitada eesnäärme- ja kusetraktipõletike ning muude uroloogiliste häirete olemasolu.
Normaalne seemnevedelik on värvitu, kuid vere lisandumisel väljapaisatavasse seemnevedelikku muutub see pruuniks (vana veri) või punaseks (värske veri). Põhjuseks võivad olla eesnäärme häired (prostatiit, eesnäärme healoomuline suurenemine, vahel ka vähk). Et sellise häire puhul saab kõige sagedamini spetsiifilise põhjuse kindlaks teha, on oluline, et verise seemnevedeliku esinemisel pöörduks mees kohe arsti poole.
Kommentaar
Margus Punab
meestearst
Paljud mitte väga tõsiteaduslikud uuringud on näidanud, et peaaegu 70% meestest pole rahul oma seksuaalse vastupidavusega. Artiklis tuuakse välja, et enneaegne seemnepurse (ESP) on kõige levinum meeste seksuaalhäire, mille all kannatab 30% seksuaalselt aktiivseid mehi. Eestis andsid meeste vananemisuuringu raames tehtud uuringud ligilähedaselt samasugused tulemused: enneaegse (varase) seemnepurske olemasolu tõdes 27,1% Eesti 40–79-aastaseid mehi. Samas tuli aga välja, et vaid 4% mehi muretses oma enneaegse seemnepurske pärast. Sama tõdemust kinnitab ka Meestekliiniku kogemus, kus visiitide analüüs näitab, et ühe ESP patsiendi kohta tuleb 3–4 erektsioonihäirega meest. Seega võib öelda, et ESP on küll oluline seksuaalhäire, kuid suure tõe-näosusega siiski mitte kõige tähtsam ja levinum.
Minu jaoks on olnud huvitav jälgida, kuidas teatud huvigruppide mõjul tekitatakse teadliku “tööga” individuaalsest kehalisest eripärast aja jooksul haigus. Üheks meetodiks on siin olnud haiguse definitsiooni muutmine. Klassikaliselt on ESP piiriks loetud situatsiooni, kus seemnepurse toimub vähem kui ühe minuti jooksul alates peenise tuppe viimisest. Veidi hiljem on piiriks muutunud kaks minutit ja veelgi hiljem on jõutud ka kõnealuses artiklis definitsioonini, mille järgi ESP-ks loetakse situatsiooni, kus seemnepurse toimub soovitust varem või veelgi radikaalsema lähenemise puhul – enne kui vastastikune rahuldus on saavutatud. Eriti viimane ESP definitsiooni variant stigmatiseerib suurema osa meestest, sest bioloogiliste eripärade tõttu pole enamik naisi võimelised otsese kliitori stimulatsioonita puhta vaginaalse seksi käigus üldse orgasmi saama.
Mehe seemnepurskeni jõudmise kiirus on suures osas määratud tema närviprotsesside kulgemise kiirusega. Väga oluline on teada, et keskmine vahekorra pikkus alates peenise tuppe viimisest kuni seemnepurskeni jääb vahemikku kaks kuni viis minutit. Kontroll seemnepurske üle on küll sageli saavutatav, kuid küsitav on, kas saadud tulu kaalub üles seksuaalakti spontaansuse paratamatu kaotuse? Enamikule patsientidele soovitan ma leppida nende kehaliste eripäradega ja mitte tekitada valeinformatsiooni alusel endale olematut haigust. Mõlemale poolele rahuldustpakkuva seksuaalelu määravad ära – märksa olulisemal määral kui vahekorra ajaline kestus – partneritevahelise suhte psühholoogilised aspektid ja eelmängu kvaliteet.
Samas kiidan artiklit ESP väga heade ja täpsete ravivõimaluste tutvustamise eest. Oma töö algus-aastatel kasutasin suhteliselt palju seksuaalteraapia (artiklis käitumisvõtetega ravi) võimalusi ESP ravis, kuid – kas tulenevalt minu enda või patsientide kannatamatusest – jäid tulemused enamasti siiski tagasihoidlikeks. (Erandiks võib siin pidada seksuaalelu algfaasis noormehi, kellel võib selline treening anda väga häid tulemusi.) Seevastu tabletiravi on osutunud enamasti väga tõhusaks.
Meditsiinilisest aspektist on oluline eristada juhud, kus ESP tekib juba seksuaalse küpsuse ja stabiilsuse saavutanud meestel. Sellisel puhul on tegemist enamasti sugutrakti, sageli eesnäärmepõletikuga, mis vajab kindlasti võimalikult kiiret meditsiinilist vahelesegamist. Sama kehtib alati ka igasuguste spermamuutuste puhul. Sperma muutumine kollaseks, punakaks või pruunikaks viitab alati haigusele, mis vajab kiiremas korras meestearsti kontrolli ja enamasti ka ravi.
Tõlkis Tiit Rebane
Põhja-Eesti regionaalhaigla invasiivkardioloogia osakonna vanemarst
