----

Teid tunnevad Eestis vist kõik. Väikeste jaoks olete Alma Peterson, suurte jaoks kehastate Veetlevat Leedit või Pipi Pikksukka. Üks meeskolleeg tunnistas, et oli poisikesepõlves teid kõigest hingest oma emaks soovinud. Kuidas ise olete tajunud oma populaarsust?

Selline suhtumine teeb muidugi rõõmu, kuid ka üllatab. Teatris ju erilist tagasisidet ei tunneta, aplausi järgi ei saa ka alati otsustada. Aga "Viiuldaja katusel" esietendusel tõusis küll publik püsti ja skandeeris. On juhtunud sedagi, et tänaval tuleb keegi juurde, kui oled tööst väsinud ja rääbakas. Pistab väikesed lilled pihku: olen õnnelik, et olemas olete. Sõidad koju, nagu oleks nuiaga pähe saanud. Bussis trügimine ja kõik ebamugavused kaovad. Kujuta ette, üks eestlane julgeb sulle juurde tulla ja niimoodi öelda! Vene ajal tahtsid kauplusemüüjad hirmsasti letialust kaupa anda, aga alati ei saanud ma märkidest aru.

Kuidas te "Horoskoobi" lauluvõistlusele sattusite?

Käisin noore tüdrukuna restoranis laulmas, Kustas Kikerpuu mängis seal klaverit. Ma pole emale sellest seniajani julgenud rääkida. Kikerpuu mind kutsuski.

Oli see meeldiv või häiriv, kui teile tänaval järele hakati vaatama?

Nägin, kui inimesed vastu tulles üksteist müksasid. Alguses tundsin end nagu loomaaia eksponaat. Seejärel lihtsalt lülitasin ennast välja. Tuntusele mõtlemise asemel vaevasid mind hoopis teistlaadi probleemid – ilma poosetamata. Olin just "Estoniasse" tulnud ja mulle tundus, et ma ei vääri siin töötamist, seda vaimsust ja aurat. Mul polnud ju isegi muusikalist haridust.

Kirju saada mulle küll meeldis. Kord nädalas käisin televisioonist läbi ja sain neid terve võrgutäie. Neid lappasime koos sõpradega. Tavaliselt küsiti autogrammi, mõni pöördumine oli väga südamlik, aga oli ka igasugu rõvetsejaid..

Kas teieni jõudsid ka kuulujutud, mida teie kohta levitati?

Oi, neid jutte on palju. Kahjuks ei ole ma neid üles kirjutanud. Vahepeal olin joodik: lausa Jämejalas ravil. Ükskord oli meil Pärnu teatris väga hilja kontsert. Kuna mingit muud masinat polnud võtta, sõitsime esinema miilitsakongi moodi autoga. Pärnu teatri ümber oli väga palju rahvast, inimesed olid kuidagi erilises meeleolus. Olin veel nii uhke, et vahi, milline menu. Pärast kuulsin kommentaari, et küllap Sallo toodi Jämejalast konvoiautoga kohale ja pärast viiakse jälle tagasi.

Laulu "Sulle kõik nüüd ütlen" põhjal arvati, et teil on Kalju Terasmaaga kindlasti romaan. Muidu te ju teineteisele nii sügavalt silma sisse ei vaataks...

See on kõige tavalisem arvamine ja käib lavatööga kaasas nagu aamen kirikus. Kõiki näitlejaid ja lauljaid, kes on koos esinenud, peetakse paariks. Lavapartneriga koos esinedes tuleb mulle pilku, jah, midagi hella. Ma ei oskagi öelda, kas see on konkreetse inimese või kuju suhtes, keda ta parasjagu kehastab. Hääled sobisid meil Terasmaaga tõesti kokku ja ka inimlikult saime hästi läbi. Ta on erakordselt musikaalne ja hea inimene. Abielu ma temaga aga rikkunud ei ole.

Kas oma rolli sügavalt sisse elades võib lavapartnerisse ka tõeliselt ära armuda?

Minuga on seda juhtunud lugematu arv kordi. Ainult et kaks täiesti ise asja on armumine ja armastamine. Armunud olek on see, kui lähed peeglist mööda ja vaatad end hindaval pilgul. Armunud inimene ei ilmu kunagi tööle rasvase peaga või löntis sukkadega. See tunne tõstab sind. Lavapartnerid, dirigendid, valgustajad, peoga otsa veel lavatöölisi – kõigisse olen olnud armunud.

Estraadilauljana olite Eestis sama kuulus nagu Eurovisioonil esinenud Maarja-Liis. Kas teile pole tulnud pähe mõtet, et teisel ajal sündides võinuksite teiegi edukalt Eurovisioonil esineda?

Minu noorusajal oli lauljate unistus pääseda Sopotisse. Seal pidi võistlema ka "Olematu laul". Miks see asi ära jäi, ei teagi. Minust polnud ka uste kulutajat, kardan ametiasutusi nagu tuld. Kompensatsiooniks käisime Uno Loobiga Rostocki laulufestivalil. Seal olid koos Läänemere-äärsed lauljad. Sain viienda koha.

Eurovisioonile ma polekski tahtnud, sest tegelikult ei jää estraadilaulud mulle ilmaski meelde. Palju paremini tunnen ma ennast teatrilaval teiste inimeste keskel. Üksi publikuga silmitsi seista ja neid oma poole võita on tohutult raske.

Kas selsamal põhjusel tegitegi eduka estraadilauljana valiku teatritöö ja just "Estonia" kasuks?

Mingit valikut pole olnudki, mulle lihtsalt ei pakutud enam laule. Kusagilt draamateatrist pole samuti tehtud ettepanekut sinna tööle asuda. "Estonia" on ainus, kes mind kutsus ja siin ma olen ka üle kolmekümne aasta olnud. Esimest korda sain selle maja lavale 30.detsembril 1964. Etendus oli "West Side Story". Järgmise aasta aprillis toimus konkurss ja mind võeti "Estoniasse" solistiks.

Mulle on elus kõik lihtsalt tulnud. Kardan muutusi. Pean teadma, mis on ees, taga, külje peal.

Kas kõik, mis seni sülle on kukkunud, tundub teile tagantjärele hea ja õige?

Mida vanemaks saad, seda enam leiad end juurdlemas elu mõtte üle. Näiteks, et miks ma elan just selles ja mitte mõnes teises ajas. Mustematel hetkedel vaevab mind, et elu saab kunagi otsa. See ei saa ometi võimalik olla, et sured ära, lähed mulla alla ja rohkem sind ei ole. Minu meelest oleks õiglane teada saada, miks ma siia ellu komandeeringusse olen saadetud.

Mõnikord arutlen, kas ma olen oma elu ülesandest ikka õigesti aru saanud. Miskipärast usun, et olen vähemalt ligilähedaselt õigel teel. Üle kolmekümne aasta laval vast ikka õigustab selles ametis olemist. Õppida oleks võinud küll rohkem, paraku olin noorena väga laisk.

Näitlejana olete mänginud väga erinevaid karaktereid. Millise tegelaskujuga te päriselus kõige enam sarnanete?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Nüüd, hilises keskeas, võin öelda: üht-teist ma endast juba tean, aga üle poole on veel avastamata. Üllatan ennastki, mismoodi ma mõnes olukorras reageerin.

Igas rollis saan mängida ainult iseennast. Laval on ju minu süda, minu kopsud, minu nägemine, kuulmine ja käed. Kõik rollid tuleb enda seest välja kaevata. Mida sügavam ja mitmekihilisem oled ise, seda mitmekesisemad on ka rollid.

Kuidas rolli sisseelamine toimub?

Kõik väline on puhas grimmikunst. Selle abil võib vajadusel isegi oma füüsist muuta. Näitlejatöös on minu jaoks kõige raskem leida vastukaja nendele mõtetele, mida autor on tahtnud teksti või nootidesse panna. Kui see vastukaja tekib, suudan ma oma osa ka loomutruult esitada.

Pipi rolliks valmistudes käisin vaatamas lapsi, mu sõbranna oli lasteaia juhataja. Istusin ja jälgisin seal neid pätakaid. Mulle oli esialgu arusaamatu, et Pipi mõttekäigud pidevalt suunda muudavad. Tegelikult on see laste puhul nii loomulik. Pipi puhul mulle meeldib, et ta ei tee midagi kiusu pärast, tal on hea suur süda ja arenenud õiglustunne. Omal ajal panid pedagoogid väga pahaks, et me niisugust "üleannetut" tüdrukut propageerime.

Kas töö teatris võimaldab olla hea perenaine ja hea ema?

Nooruses kujutasin ette, et alla kolme lapse ei tule minu puhul kõne allagi. Nendega toime tulla olnuks kindlasti keerulisem. Mul on aga ainult üks laps ja teda pole ma enda arvates küll millestki ilma jätnud. Olen teda armastanud, hellitanud ja kaitsnud. Riideid õmblesin talle ise, süüa tegin korralikult. Olen püüdnud ka kodu korras hoida, aga see on eluaeg tundunud kõige raskem. Mul vedeleb alati kas kampsun või pluus tooli peal. Steriilset puhtust meil kodus ei ole.

Liina on mul väga palju töö juures kaasas olnud ja teatriga maast-madalast harjunud. Võib-olla oli see viga, et ta mingit muud võimalust elukutsevalikul ei näinudki kui teatritöö. Lõpuks hakkaski näitlejaks.

Teie tütar Liina Vahtrik olevat lavakunstikateedri katsetel just seetõttu kergemini pääsenud, et tal on teine perekonnanimi.

Paljudele oli see üllatuseks. Näojoontes, liigutustes ja zhestides oleme väga sarnased, aga teine nimi petab ära. Kas ta katsetel seetõttu kergemini pääses, seda ma ei tea.

Kas tütre elukutsevalik üllatas teid?

See oli tõepoolest ootamatu. Ta oli varakult otsustanud, et läheb mehele.ja hakkab koduperenaiseks. Mul on kusagil veel tema nimekaartki alles: tiitliga "housewife". Tema koduperenaiseks jäämine oli mulle pettumus, kuigi ma seda välja ei näidanud.

Tütretütar Reti oli juba kaheaastane, kui Liina lavakunstikateedri katsetele otsustas minna. Ühel päeval päris kolleeg, et mida su laps seal Toompea vahel kogu aeg käib. Siis vaatasin, et nokib juba luulekogusid... asi hakkas juba huvi äratama. Isale oli ta oma plaanist juba rääkinud, aga mulle ei julgenud öelda. Kartis, et hakkan kohe paanitsema.

Siis hakkasingi närveerima, et nüüd tal põlevad närvid läbi ja siis ta pärast kahetseb. Ja üleüldse, milleks talle neid läbielamisi tarvis on. Aga kui ta siis mulle telefoni ütles: "Võid õnne soovida", olin rõõmust päris segane.

Mida kogenuma kolleegina oma tütrele soovitate ja mille eest hoiatate?

Mind teatakse küll kui suurt "õiendajat" ja "õpetajat", aga kummalisel kombel me tütrega teatrist eriti ei räägi. Tütar on mõnikord meeleheites öelnud, et talle ikka näitleja amet ei sobi. Tean hästi seda tunnet, kui oled nagu pimedasse ruumi pandud ja kuskilt valgusekiirt ei näe. Minu meelest passib näitlemine Liinale päris hästi. Peaasi, et jätkuks tööd ja kannatlikku meelt.

Algul mõtlesin, et Liina sobiks paremini traagilistesse osadesse. "Minu veetleva leedi"etenduses üllatas mind aga tema soe huumorisoon. Ise on ta väga tõsine, aga mõjub naljakalt. See joon näitlejal kas on või ei ole. Mul oli kohe nii uhke tunne seal saalis istuda. Kihelesin terve etenduse: kas te ikka näete, see on ju minu tütar!

Liinale oli algul probleemiks, et teda kogu aeg minuga võrreldakse. Soovitasin ta sellest teha hoopis oma plusspool. Oleks ka imelik, kui ta pulmalistesse oleks läinud! Mina lähen kunagi lavalt ära. Kes siis tahab Sallot näha, mingu tütart vaatama.

Helgi Sallo

Sündinud: 10. Augustil 1941.

Õppinud: Tallinna 17. Keskkoolis, Konservatooriumi laulu eriala ettevalmistusklassis, Kaubandusministeeriumi õppekombinaadis kokaks, ENSV teatriühingu lavakunsti stuudios.

Töötanud: alates 1965. aasta aprillist kuni tänaseni "Estonia" teatris.

Perekond: tütar Liina (27), tütretütar Reti Maria (7).

Hobid: käsitöö ja kokandus.

Kas teadsite,et

......Helgi Sallo on paberite järgi hoopis kokk.

...Helgi Sallo on töötanud tikkijana.

5 küsimust

Mida olete õppinud oma vanematelt?

Ausust ja kohusetruudust. Vahe- tult pärast isa surma oli Kalmani opereti "Mariza" esietendus. Tundus mõistusevastane, et pean minema lavale hõiskama. Kuid isa ütles alati, et töö peab olema tehtud. Nägin teda vaimusilmas pingil istumas: tüdruk, vaata, et sa alt ei vea. See oli väheseid esieten- dusi, millest ma midagi ei mäleta.

Ema eeskujul jooksen mööda turge, teen jõuludeks ise piparkoogitaigna kui ka verivorstid.

Mida eelistate vaadata telerist?

Olen kõigesööja. Istun õhtul teleri ette maha ega saagi sealt püsti. Lemmiksaadet mul ei ole.

Kui palju raha kulutate päevas?

Ma kahjuks ei ole hea rahalugeja. Katsun osta nii vähe kui võimalik, aga iga päeva kohta kulub ikka sada krooni söögi peale.

Mis on meie riigi head ja vead?

Tõesti piinlik, aga ma olen selle teema vastu huvi kaotanud. Ma ei saa aru sellest elust, mida elatakse Toompeal. Seal ja all-linnas oleks nagu kaks ise elu, inimesed justkui räägiksid erinevates keeltes.

Kas armastuse pärast jätaksite oma senise elu?

Ühepoolselt suudan ainult armuda. Armastada inimest, kes mind ei armasta...seda ma oma isekuse tõttu ei suudaks. Ja kui inimene mind armastab, siis ei peaks ma ilmselt ka oma elu muutma.