Hiidlainete eest saab hoiatada vaid teadlikke elanikke
Kui kavatsete reisida Indoneesiasse Sumatrale või sealse piirkonna saartele, et nautida sooja ookeanivee ja troopilise taimestiku võlusid, siis võtke teatavaks – kui vesi hakkab rannas äkitselt langema, ärge kiirustage korjama mereande, nagu seda võib endale lubada Atlandi rannikul Prantsusmaal, vaid pistke kiiresti merest eemale punuma. „Teil on aega 20–30 minutit, enne kui tsunamilaine teile järele jõuab,” hoiatab Potsdamis asuva Saksamaa geoteaduste uurimiskeskuse GFZ avalike suhete juht Franz Ossing, „ja unustage ära hotellituppa jäänud fotoaparaat, sest teil ei pruugi seda enam vaja minna.” Esimesele lainele järgnevad tavaliselt teine ja kolmas, nõnda et rannast tuleb eemale hoida kauem, mitte tõtata otsima kadumajäänuid.
Satelliidid appi
Sunda kaare nime kandev India ookeani piirkond Sumatrast läänes on üks rahutumaid paiku, kus hiiglaslikud jõud kujundavad meie planeeti. Seal kohtuvad India, Austraalia ja Euraasia mandrilava, mis tungivad sügaval veepinna all üksteise alla, tekitades kujuteldamatuid pingeid. Ookeani põhjas kulgevad mäestikud vormuvad pidevalt ümber ja nõnda ei ole maavärinad seal kandis haruldased. Kuid maavärinatest hullemad on vahel nendega kaasnevad hiigellained ehk tsunamid, mis randa paiskudes hävitavad kõik. Detsembris möödub viis aastat ühe kõige purustavama tsunami tegutsemisest.
See ei jäänud viimaseks – tänavu septembri lõ-pus paiskus hiidlaine Samoa saartele ja Sumatral Padangis toimus 7,6-palline maavärin. Põhja-Iirimaa Ulsteri ülikooli geoloog John McCloskey kinnitab, et mandrilavade lõunapoolne osa on olnud lahendamata pinge all kaks sajandit ning see võib lähitulevikus põhjustada häda ja õnnetust. Maavärinaid mõõdetakse ja registreeritakse, aga ennustada neid kindlalt ei osata. Veel vähem osatakse ennustada, milline neist võib põhjustada hiidlainetusi. Kas siis teadus ei saa ohtlikes paikades elavatele inimestele appi tulla? Saab küll, kuid siiani ainult nõnda, et võimalikult kähku registreerida tekkiv tsunami ja sellest siis välkkiirelt elanikele teada anda.
Selles valdkonnas töötatakse intensiivselt ning näiteks sakslaste GFZ tegutseb koos Indoneesia teadlastega, töötamaks välja varase tsunamihoiatuse süsteemi India ookeani jaoks. „Pole vaja kaua oodata, et maavärina toimumisest signaal saada, mõned lööklained levivad maakoores kiirusega 30 000 kilomeetrit tunnis. Kui seismomeetriajaamu on tihedalt, siis saab maavärinast teada paari minutiga,” iseloomustab Ossing. Keerulisem on lugu tsunamilainega, mis avamerel on vaid 60 sentimeetri kõrgune ja mille vahemaa laineharjade vahel on 250 kilomeetrit. Laevalt pole seda peaaegu üldse näha. Vaid ranniku lähedal näitab tsunami oma tõelist palet, ent siis on juba hilja. Siin ei jää üle muud kui loota satelliitidele. Või õigemini maapealsete jaamade, veepealsete poide ja atmosfääris hõljuvate satelliitide koostööle.
Sellist koostöövõrgustikku töötavadki Saksamaa ja Indoneesia ühiselt välja. Eesmärk on, et tulevikus seiravad täisautomaatsed seismomeetrid piirkonda pidevalt ja suudavad kähku maavärina toimumise koha ja tugevuse välja peilida. Mõõtejaamad on varustatud globaalse positsioneerimissüsteemi GPS-vastuvõtjatega, mis annavad teada maakoore täpse kerkimise või langemise. Samal ajal tegutsevad Sunda kaare ookeanipinnale paigutatud mõõtepoid, mis on ühenduses ookeani põhja paigutatud ja vee rõhku mõõtvate anduritega. Nõnda on võimalik mõõta ka laine kõrgust.
Mošeedki võivad hoiatada
Kui andurid on võimaliku tsunami registreerinud, tuleb hinnata, kuhu see suundub. Sedalaadi mudelarvutus võtab kaua aega. „Seetõttu tuleb luua eri stsenaariume, millest valitakse kiiresti kõige tõenäolisem,” selgitab Ossing. Kõik andmed saadetakse Jakartas asuvasse piirkondlikku hoiatuskeskusesse. Sealt saadavad riigi vastutavad ametnikud hoiatussignaalid piirkondadesse. Kuidas aga saavutada, et ohuteade jõuaks tihedalt asustatud ja sageli ilma elektrita rannikualade elanikeni, pole veel lõplikult selge. Kindel on, et elanikkond vajab eelnevat teavitamist, kuidas hiidlainete puhul käituda – juhtus ju septembrikuise tsunamigi ajal, et rannast põgenemise asemel tõtati pigem meresaaki korjama.
2004. aasta detsembri maavärina lööklained registreeriti näiteks Potsdamis 11 minutit pärast värina algust ning teade lähetati automaatselt süs-teemiga seotud kasutajatele interneti, SMS-sõnumite ja e-kirjade vahendusel. Ent selle võrgustiku jaamad asuvad enamjaolt Euroopas. Nüüdseks on India ookeani piirkonda ehitatud neli Saksa jaama ja plaanitakse veel kolme-neljakümmet. Ka Indoneesia, Jaapan ja Hiina laiendavad oma maavärinate seiramise süsteemi. Muidugi pole see lihtne – on ju ainuüksi Sunda kaar 5000 kilomeetri pikkune. Hiidlained on harv nähtus ning see teeb ennustamise ja teavitamise keeruliseks. „Kõige olulisem on viimane miil,” iseloomustab Ossing.
Kui hoiatus inimesteni ei jõua, ei ole sellel süsteemil suurt mõtet. Kui elanikel pole elektrit, siis saab ehk kasutada hooneid, mida siiani on sellel kõige enam muslimitega asustatud maal peetud usu pärast. Mošeed võib varustada valjuhäälditega. Kogu õppe-programm on kavas teoks teha koostöös UNESCO töötajatega. Kuid hoiatussüsteemi käikupaneku õnnestumine sõltub eelkõige sellest, kui edukalt toimub 1999. aastal alanud Indoneesia demokratiseerimine ja detsentraliseerimine ning kuivõrd suudavad ja tahavad iseseisvate piirkondade ja linnade eri asutused loodusõnnetuste puhul realiseerida kooskõlastatud evakuatsiooniplaane ja muid tegutsemiskavasid.
