Inimene mitte ei avastanud, vaid lõi Uue Maailma
Tundub, et Ameerikat ikka veel avastatakse. Vähemasti vaidlustatakse siiani käibinud müüte selle kohta, kuidas Ameerikat Euroopast koloniseeriti. Nimelt ei vasta tõele, justkui olnuks idarannik põliselanikest inimtühi ning metsas luusinuks vaid mõni üksik indiaanlane. Vastupidi, näiteks Virginia osariigi indiaanlased kasvatasid põldudel taimi ja olid suured metsad lagedaks raiunud.
Tõeliseks nuhtluseks said aga eurooplaste sisse toodud vihmaussid, mis olid tõenäoliselt peitunud taimejuurte vahele. Ussid sõid ära puulehed, mis sinnani olid olnud puudele toiduks. Nõnda kiirenes metsade häving. Mets muutus avatumaks ja kuivaks ning alusmets kadus. Kolonistid tõid endaga kaasa ka hulgaliselt teisi Ameerikas olematuid loomi, putukaid ja taimi.
Valged jäeti rahule
Inglise laevad randusid korduvalt indiaanlaste impeeriumi Tsenacomoco keskel, mille elanikud aga ei hakanud vähemuses olnud valgeid tõrjuma. Tulnukatele jäid soised praeguse Jamestowni ümbruse maad, kus levis malaaria ning nad jäid nälga. Küllap arvasid põliselanikud, et ei ole mõtet uute inimestega sõdida: need surevad peagi ise välja. Nii siiski ei juhtunud. Malaariapisikule lisaks said indiaanlaste tõeliseks nuhtluseks sead, kellel lasti vabalt ringi liikuda ning kes tuhnisid üles põlispõlde. Teine uustulnukas oli meemesilane, kelle teeneks peetakse näiteks Georgia virsikuvälju – ilma mesilaseta poleks puud saanud tolmelda ja ohtralt vilja kanda.
Taimedest oli üks ohtlikumaid tubakas – ja mitte niivõrd selle poolest, et see hävitas suitsetajate tervist, vaid seetõttu, et tubakal on peaaegu unikaalne võime pinnasest elu välja imeda. Tubaka eksport Inglismaale aga muudkui kasvas ja see hävitas muude taimede kasvatamiseks vajalikku maad. Oma osa maadest vajasid ka veisekarjad ja hobused.
Kui indiaanlased kasutasid maad vaid seni, kuni seda vajasid, siis eurooplased hakkasid oma maid alatiseks tarastama. 18. sajandi lõpuks oli Atlandi rannik kaetud võõrviljadega, nagu riis ja Lääne-India tubakas. Aafrikast aga hakati sisse tooma mustanahalisi, kes lisaks odavale tööjõule olid ka malaariale vastupidavamad.
Nii võib ütelda, et inglased mitte ei avastanud Uue Maailma, vaid hoopis lõid selle.
Kuid ega siis põliselanikud, kes olid rännanud 13 000 aasta eest Ameerikasse üle Beringi väina kohal olnud maasilla, jätnud loodust puutumata. Nad langetasid metsi, pidasid põldu, küttisid suuri imetajaid. Peagi oli kolm neljandikku suurtest imetajatest kadunud. 40 aasta eest pakkus Arizona ülikooli teadlane Paul Martin välja, et inimeste küttimise tõttu kadunud suured imetajad tuleks Põhja-Ameerikasse tagasi tuua. Sel ideel on siiani toetajaid. Muidugi pole olnud faunat võimalik täpselt taastada. Kuid teadlased on visad ja kinnitavad, et Aafrika elevandid kõlbavad mammuteid asendama küll. Ja lõvidelgi on olnud Ameerikas sugulasi. Rääkimata Kesk-Aasias elavast metsikust hobusest. Isegi kaamelitel olevat Ameerikas oma koht. Cornelli ülikooli teadlane C. Josh Donlan argumenteerib ideed sellega, et suured loomad on ökosüsteemile väga olulised. Kui Venezuelas üks ala elektrijaama tammi taga üle ujutati, kadusid sealt jaaguarid, puumad ja kotkad. Ning seetõttu asusid laiutama pisemad ahvid ja lehelõikajad sipelgad, mistõttu ökosüsteem kokku kukkus ning bioloogiline mitmekesisus hävis. Kuid puutumatud troopilised ökosüsteemid on vajalikud näiteks kohvipõldude parema viljakuse tarbeks. Elevandid aga loovad Aafrikas ringi trampides ja puid murdes paljudele liikidele elupaiku.
Kunagi Ameerikas tegutsenud gepardid aga hoidsid kontrolli all antiloope ning arendasid nende jooksukiirust. Nüüd aga on antiloope liiga palju. Nõnda siis tuleb nende teadlaste arvates Ameerika suurte loomadega uuesti asustada. Mis sest, et nood on vaid kunagiste loomade kauged sugulased. Entusiastid pakuvad välja, et taasasustamine toimuks jupikaupa, piiratud taraga maatükkidele – umbes nii, nagu on tarastatud ka Keenia loodusparke.
Ameerikas ruumi jagub
Selline tarastatud ökoloogilise ajaloo park oleks nende arvates ka majanduslikult tasuv. Metshobused ja kaamelid oleksid nende eksperimentide loogiline osa. Ja miks mitte ka eeslid, lõvid ning Aafrika gepardid. Põhja-Ameerikas olevat säherduste elukate jaoks piisavalt ruumi. Inimese negatiivse mõju vähendamine saab toimuda vaid ägedate aktsioonide kaudu, arvavad taasasustajad. Kuid enne veel, kui kliima soojemaks läheb, peab vist elevantidele ja lõvidele talveks peavarjud ehitama. Ent lõvid on ka Aafrikas ohustatud liik, mis kehtib ka väheste Ameerika huntide kohta, keda farmerid just liiga palju ei armasta. Ning mis saab siis, kui elevantide ja lõvide karjad ökoloogilise ajaloo pargist plehku pistavad ja põldudel kolama hakkavad? Visionäärid aga viitavad, et Krugeri rahvuspargis elab 7300 elevanti, 2300 lõvi, 28 000 pühvlit ja 250 gepardit ning midagi pole lahti. Kui mitte arvestada aastas sealseid paiku külastavat 700 000 turisti. Nad hoiatavad, et praeguse olukorra säilitamine põhjustab loomastiku ja taimestiku liigirikkuse kadumise.
Ameerika ökoloogide idee tundub kuuluvat samasse kategooriasse, kus on kunagine Siberi jõgede ümberpööramise mõte ning Kesk-Aasia põldude grandioosse niisutamise kavad.
