Inimese aju küpsetati targaks lõkketules
Kui ostate poest korvitäie toitu, siis teadke, et viiendiku sellest ahnitseb enesele teie aju. Kuigi aju kaalub vaid viiekümnendiku kogukaalust, on ta umbes kümme korda ressursimaiam. Kui teie keha tarvitab energiat nagu sajavatine laualambipirn, siis aju tahab 20 vatti ehk vastava säästupirni jagu.
Kuidas küll on saanud tekkida nii energiaahne aju? Sellele küsimusele on pakutud mitmeid vastuseid. Ühte neist on viimastel aastatel propageerinud Harvardi ülikooli bioloogiline antropoloog Richard Wrangham. Kui juhtute olema toortoitlane, siis vaevalt teile Wranghami versioon meeldib. Nimelt väidab šimpansiuurijana tuntud Wrangham, et inimese eellased poleks mingil moel suutnud süüa nii palju toortoitu, et pidada ülal meie suurt kaloriahnet aju. Inimese evolutsiooni saladus peitub küpsetamises, kinnitab ta.
Suur kõht või suur aju
Tüüpiline toores vili, mida söövad šimpansid ja mida sõid ka Homo sapiens’i eellased, ei kuulu sugugi just kõige maitsvamate roogade kilda. Need viljad, mida meie lähisugulastest primaadid looduses söövad, pole mitte niivõrd banaanid või datlid, kui hoopis kibedad, kiulised ja üsna väikese suhkrusisaldusega marjad. Wrangham maitses neid Lääne-Ugandas, kus ta uuris looduses elavaid šimpanse. Ta jõudis järeldusele, et ükski inimene poleks säherduse sööma peal ellu jäänud. Lisaks on Homo sapiens’il võrreldes inimahvide ja teiste kunagi elanud inimlastega nõrgad lõualuud, pisikesed hambad ja väike sisikond. See kombinatsioon ei oleks kunagi suutnud läbi närida ja seedida nõnda palju tooreid puuvilju, et oma suurt keha ülal pidada.
Nõnda jõudis Wrangham järeldusele, et toidu keetmine ja küpsetamine tõid inimese arengusse suurema muutuse, kui võinuks arvata. Küpsetamine muudab kergemini seeditavaks nii kiulised viljad kui ka toore liha. Kui toore toidu söömiseks ja seedimiseks kulub märkimisväärne kogus energiat, siis küpsetatud toit aitab kaloreid kokku hoida.
See võimaldas omakorda hominiididel evolutsiooni käigus oma sisikonda koomale tõmmata. Ning energiat, mis enne pidas ülal suurt sisikonda, sai kasutada keha suuremaks kasvatamiseks ja suurema aju ülalpidamiseks.
Paljud paleontoloogid Wranghamiga ei nõustu, viidates asjaolule, et mees on šimpansiuurija, mitte aga hominiidide evolutsiooni asjatundja. Ta ei tegutse omal alal. Lisaks ei kinnita arheoloogilised andmed, et inimese eellased nii ammu tuld tegid.
Esimesed kindlad märgid tuletegemisest pärinevad mõnesaja tuhande aasta tagusest kiviajast. Neandertallased küpsetasid liharikkaid luid, kuid luuüdi sõid ära tõenäoliselt toorelt. Tuld tegid nad maa-ahjus.
Wrangham, kes alustas šimpanside uurimist 1970. aastatel kuulsa Jane Goodalli õpilasena, püüab aga siiski mõelda inimese evolutsioonist šimpansi kaudu. Mis teeks sˇimpansitaolisest olendist inimese, küsib ta. Ja vastab, et selleks on tuli, millel oma toitu küpsetada.
Närida ja veel kord närida
Meie eellasel Homo erectus’el ehk püstisel inimesel, kes ilmus 1,6–1,9 miljoni aasta eest, oli aju, mille maht oli ta eellase Homo habilis’e ehk osava inimese aju omast 50 protsenti suurem. Ning ta hambad olid ka palju pisemad.
Kuid nagu öeldud, ei ole tõendeid, et inimene oleks nii ammu tuletegemisoskust vallanud. Tule evolutsioonilises jõus kahtlevad skeptilised teadlased pakuvad välja, et aju kasvu ja sisikonna vähenemist soodustas hoopis see, et hakati sööma pehmemaid lihaprodukte, nagu luuüdi ja ajusid.
Praegu Maal elavatest küttidest-korilastest ei söö keegi kogu oma toitu toorelt. Inimene on hästi kohastunud sööma küpsetatud toitu. Isegi sellistes juurikates nagu porgandid olevate toitainete edukamaks omastamiseks tuleb neid küpsetada.
Wranghamil on abiks ka lihtsad rehkendused. Nüüdisinimese suurune Homo erectus oleks pidanud sööma päevas umbes kuus kilo toorest taimetoitu või siis kolm kilo toorest taimetoitu ja sama palju toorest liha. Vaid siis oleks ta suutnud saada ellujäämiseks piisavalt kaloreid. See tähendab aga, et isegi šimpansi närimiskiiruse puhul oleks “püstine inimene” pidanud oma päevase energiavajaduse rahuldamiseks närima toorest liha umbes kuus tundi päevas. Mis omakorda tähendab, et kogu saagijahist ülejäänud aja oleks ta pidanud tegelema vaid söömisega.
Oma hüpoteesi tõestuseks tegi Wrangham koos seedeorganite evolutsiooni uurija, Alabama ülikooli bioloogi Stephen Secoriga katse püütoniga. Selgus, et madu seedib küpsetatud toitu paremini kui toorest. Soojus muudab valkude ja tärklise füüsikalist struktuuri ja seeläbi muutub ensüümide töö nende molekulide lõhustamisel kergemaks.
On ka vihjeid selle kohta, et Homo erectus võis kasutada tuld. Nii on Kenyast leitud jälgi 1,6 miljonit aastat tagasi kõrbenud pinnasest, mis ei ole tõenäoliselt tekkinud metsatulekahjust. Igatahes ei ole seal näha maa-aluseid kõrbenud puujuuri, mida tekib välgulöögi tagajärjel. See viitab inimese hallatud lõkketulele. Nüüd on eesmärgiks leida samast paigast ka jälgi tärkliseteradest, mis viitaksid toiduküpsetamisele.
Wrangham loodab nüüd DNA-andmetele, mis võiksid vihjata sellele, millal tekkisid teatud kindlad tunnused. Näiteks on inimesel kaitsevõime mõnede toitude küpsetamisel tekkivate keemiliste ainete vastu, mis võiksid tekitada vähki.
Lõkketule varasele ja inimese evolutsiooni suunavale rollile pole selget vastust. Ning kuni Kenyast pole saadud uusi leide, mis täpsustaksid püstise inimese põlvnemise lugu, võime vaid umbkaudu tänada mõnd meie kauget esivanemat, kes haaras pärast metsatulekahju maast küpsenud lihatüki ja usaldas selle ära süüa. Sealt tuleb meie seaprae ja keedukaalika juurde juba otsetee.
