Järgmine sajand on teadlase nägu
Meie teadlaste leib tundub kõrvalt vaadates üsna mõru: ei kuulsust ega kobedat sissetulekut. Ajalehtedes kirjutatakse neist harva. Kas seetõttu, et nad midagi märkimisväärset korda ei saada või on enamik helgemaid päid voolanud tööle välismaale?
Teaduste Akadeemia presidendi Jüri Engelbrechti kinnitusel pole tegelikkuses mingit märki sellest, et teadus hakkab kokku kuivama või noored sellest eemalduma. Samas on Engelbrecht arvamusel, et meedia põhjal võib selline mulje jääda küll: "Ajakirjanduse tähelepanu kuulub peamiselt autodele ja modellidele. Kellel võiks olla midagi kaunite daamide vastu, kuid maailm pole nii ühekülgne."
Akadeemik Raimond Ubari arvates ei hakka teadlased ka ise oma saavutusi eksponeerima, seda takistab neile loomuomane kriitiline meel. Olgugi, et artikli avaldamine mainekas teadusajakirjas on teadlase jaoks sama hinnaline saavutus kui maailmameistri medal sportlasele.
Raha ja vabadus
Huvitav, milline magnet üht inimest raamatukuhjade, valemite ning kolbide juures vähetasuval tööl hoiab? Engelbrecht selgitab: "Teadlase töö on intellektuaalselt kõige põnevam. Lisaks loomisrõõmule annab see ka konkreetseid tulemusi. Ja võimaldab lävida maailma kõige huvitavamate inimestega."
Kuuldu võib praktilise meelelaadiga inimesele tunduda liiga ilus, et olla tõsi. Kuid ka noorema põlvkonna teadlasi usutledes selgus, et kasina palga ja avaliku tunnustuse puudumise kaalub üles loomerõõm.
Cambridge´i ülikoolis doktorikraadi kaitsnud keeleteadlane Martin Ehala (35) muigab, et on Pedagoogikaülikoolis keeleteaduste dekaan "puhtast saamatusest", jätkab aga tõsinedes: "Kui raha on hakkamasaamiseks piisavalt, tahan tegelda sellega, mis huvitab: keeleteadusega."
Marko Vendelin (25) ja Pearu Peterson (28) Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudist kinnitavad samuti, et ei liiguta oma ajusid raha, vaid huvi pärast. Samas arvab Vendelin, et teadust ja äri lausa vastandada pole õige: "Maailmas on näiteks teadustegevus eralaboratooriumides igati normaalne nähtus. Seal tegutsetakse lihtsalt konkreetse eesmärgi nimel. Ka Eestis hakatud selliseid laboreid looma, selline on näiteks Küberneetika Aktsiaselts Tallinnas."
Ajude äravool
Ehk on tegu arvuti eriala iseärasusega, kuid Raimund Ubar Tallinna Tehnikaülikooli arvutustehnika keskusest on kogenud, et professor peab olema ka ettevõtja: "Kui sa grante ja teadustööks vajalikke rahasid ei leia, jääd oma õpilastest ilma. Viimase kümne aasta jooksul olen kahel korral jäänud arvutite keskele ihuüksi."
Esimesel korral lahkusid Ubari õpilased tasuvamatele töökohtadele pankades. See oli iseseisvuse algusaastatel, kui teadusele praktiliselt üldse raha ei eraldatud ja väravad Euroopasse olid veel "avamata".Teisel korral olid Euroopa uksed juba valla ja hea hariduse saanud noortele tehti häid tööpakkumisi. Seda ei jätnud kasutamata kolm väga andekat venelast. Siin mängis Ubari arvates rahast veelgi suuremat rolli paljude venelaste jaoks tülikas eesti keele oskuse nõue: "Tänaseks on mu endised õpilased leidnud Prantsusmaal tasuvad töökohad. Nad ei näe vähimatki põhjust siia tagasi tulla. Kui toimuks ajude ringlemine ühe-kahe inimese kaupa, ei juhtuks professori "ettevõttega" midagi hullu. Kui aga kogu meeskond laiali läheb, on temaga selleks korraks lõpp," analüüsib Ubar oma tegevuse tõuse ja mõõne.
Teiseks ajude äravoolu põhjuseks nimetab Ubar õppimaminekut mainekatesse ülikoolidesse. "Iseenesest pole selles midagi halba, kui mujalt uut ja värsket know-how´d sisse tuuakse. Aga teinekord juhtub hoopis vastupidine: minnakse ära meie know-how´ga ja seda väga proosalisel põhjusel - kõlavama nimega Lääne ülikooli diplom annab tööjõuturul märkimisväärse edumaa."
Hiljaaegu ootas Raimund Ubarit kolmas vapustus, aga sedakorda positiivne: "Üht mu aspiranti, Jaan Raiki, kutsuti Ameerikasse Silicon Valleysse tööle, kuid tema ütles pakkumisest ära. Põhjendus oli selline: Ameerikas pead sa töötama etteantud teemal, aga meie instituudis võid areneda vabalt, enda valitud valdkonnas." Peale pikaks veninud pausi lisab õppejõud lootusrikkalt: "Ühel päeval määravad just Raigi-sugused, mida ja kuidas uurida."
Matemaatika parandab südant
Marko Vendelini igapäevatöö toimub koostöös kahe Hollandi laboriga Eindhoveni Tehnoloogiaülikooli ja Maastrichti Ülikooli juures ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudiga Tallinnas. Uuritakse südamelihase lokaalset hapnikuvarustust ja -tarbimist. "Praegu tuleb lokaalse hapnikutarbimise määramiseks süda lahti lõigata. Kui aga hapnikutarbimist õnnestuks prognoosida, siis saaks praeguste riistadega väga hästi südamelihase seisundit, näiteks infarkti, diagnoosida," selgitab Vendelin oma töö sisu. Statistika järgi on arenenud riikides südame- ja veresoonkonna haigused kõige levinumaks surma põhjuseks.
Noor teadlane tunnistab, et mitmed tähtsad katsed seisavad tal alles ees. Vendelinil endal näriliste ja teiste katseloomadega otseseid kokkupuuteid pole, sest tema ülesandeks on luua matemaatilisi mudeleid.
Erinevate teadusharude koostöö eeldab uurijalt mitmekülgset haridust. Vendelin on loodusteaduste magister, õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis tehnilist füüsikat, täiendanud end aasta Tartu Ülikoolis bioloogilisi aineid õppides, õppinud aasta Eindhoveni Ülikoolis ja on nüüd Tallinna Tehnikaülikooli doktorant.
Laeva uppumatus tagatakse laboris
Pearu Peterson tegutseb Vendelini kõrvalruumis. Toa seinale kinnitaud paberilehed on värvilisi valemeid tihedalt täis sirgeldatud, nii et valget pinda pole peaaegu näha. Kapi otsas seisab terve patakas samasuguseid paberipoognaid. Peterson selgitab, et tema uurimisobjektiks on veelained ja parasjagu üritab ta matemaatiliselt selgeks teha, kus algab ja lõpeb lainehari.
"Tänapäeval teab laevaehitaja tõestama, et alus jääb püsti ka kõige ekstremaalsemates mereoludes," seletab Pearu Peterson. "Loomulikult ei saa kasutada katse-eksituse meetodit vabas looduses - töö peavad ära tegema laborid ja matemaatilised arvutused. Peterson nõustub, et "Estonia" põhjamineku põhjus võis olla puudulikud andmed lainete käitumise ja laeva vastupidavuse kohta.
Peterson alustas enda sõnul "vee-asjadega" 12aastase poisikesena, kui tegeles veemotospordiga. Hiljem õppis ta laevamehaanikuks ja sõitis kaks aastat merd. Seejärel läks Tehnikaülikooli tehnilist füüsikat õppima. Paari aasta eest tekkis koostöö hollandlastega Twente Ülikoolist ja nii tuli ta mereteema juurde tagasi. Nüüd on Peterson loodusteaduste magister ja Tallinna Tehnikaülikooli doktorant.
Inglismaal eesti keelt tudeerimas
Lustaka hobusesabaga Martin Ehala on Tallinna Pedagoogikaülikooli keeleteaduskonna dekaan, professor. Oma doktoritööd kaitses ta Cambridges eesti keele probleemidega tegeledes. Inglismaa ülikool on noore keeleteadlase sõnul isegi eesti keele õppimiseks ideaalne, sest sealses raamatukogus on täiuslik kogu keeleteooria-alast kirjandust.
Ehala sõnul on eesti keelel rida struktuuri iseärasi, mis pakuvad ka rahvusvahelist huvi. Silmnähtavamat kasu annab eesti keele uurimine siiski kohapeal: aitab lahendada integratsiooni küsimusi ja võimaldab eesti keele sünteesimist arvutiga. Masin suudab inimese häälega vastata küsimustele, näiteks teatada rongi sõiduplaani.
Eesti keel järgmisel sajandil on Ehala meelest sama libe teema nagu ilma ennustamine: "Selge, et lähema kümne aasta jooksul veel midagi hullu ei juhtu. Kuid võõrkeeleoskus on järjest olulisem ja ka naabritega suhtlemine jätab kindlasti oma jälje. Usun, et eesti keel muutub struktuurilt lihtsamaks, tulevad mõned vene keele jooned. Muulasel on siiski lihtsam ära õppida "lammas, lammase, lammast" kui "lammas, lamba, lammast". Nende kõnest hakkab selliseid vigu kostma päris palju ja meiegi võtame neid üle."
Martin Ehala on nüüdseks dekaan olnud kolm aastat. Selle aja jooksul on ta enda sõnul teadustööst eemale tõmbunud: "Olen teinud ainult kergemaid asju, näiteks kirjutanud kooliõpikuid."
Ehala professorikssaamine kestis Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamise järel kaheksa aastat. Esmalt läks ta Tartusse aspirantuuri. Magistri- ja doktoritöö õnnestus tal kirjutada juba Cambridges. Kolme aasta eest valiti Martin Ehala Tallinna Pedagoogikaülikooli keeleteaduskonna dekaaniks ja möödunud aastal professoriks.
Ehala julgustab teisigi mainekatesse ülikoolidesse pürgima: "Cambridges saab eesti ülikooli korralikult lõpetanu kenasti hakkama. Kordagi ei tajunud, et peale minu oleksid kõik geeniused; üliõpilastel polnud mingit vahet."
Meie teaduslikku potentsiaali hindab Ehala heaks: "Minu arvates on meil helgeid päid küll. Igal kursusel leidub paar inimest, kes võiksid edukalt teaduses läbi lüüa. Neile tuleb anda nii head haridust kui on võimalik. Kui nad ei mahu Eestimaale, mingu siis mujale. Osa neist tuleb kindlasti tagasi, nagu minagi."
