Kes tulevikku ei mäleta, elab minevikuta
“Kes tulevikku ei mäleta, elab minevikuta.” Nii ütleks Juhan Liiv praegu, kui ta vaid elaks. Liiv elas meie jaoks minevikus. Ometi kujutas ta ette ka tulevikku. Ja tema kujutletud tulevik hakkas omal kombel ja vähemal või rohkemal moel ka reaalset tulevikku kujundama.
Ajamasin suriseb me peades
USA teaduste akadeemia toimetistes trükiti jaanuaris artikkel, kus teadlased kinnitasid esimest korda, et teavad, milline aju osa on seotud tuleviku kujutlemisega. Kasutades funktsionaalset magnetresonantskuvamist, leidsid St Louisis asuva Washingtoni ülikooli neuroloogid, et inimmõistus tugineb aju samadele piirkondadele nii mineviku mäletamisel kui ka tuleviku kujutlemisel.
Washingtoni ülikooli teadlased palusid 21 paremakäelisel vabatahtlikul kujutleda sündmusi, näiteks oma osalemist Bill Clintoni sünnipäevapeol ovaalsaalis.
Neuroloog Karl Szpunar ja ta kolleegid mõõtsid aju aktiivsust, kui vabatahtlikud oma ülesandeid täitsid.
Aju kaheksa eri osa muutusid tuleviku kujutlemise peale eriti aktiivseks – vere voolamine neis suurenes. Lisaks mängib kas mineviku meenutamisel või tuleviku kujutlemisel oma osa 15 ajupiirkonda. Neid on siiani peetud vaid tähtsateks mälukeskusteks.
Kui ajamasinat ka mujal universumis pole võimalik üles ehitada, siis meie peas tiksub see ometi. Et kujutleda tulevikku, meenutame minevikku ja projekteerime ennast siis selles kontekstis. Oma arust tegeleme olevikuga, kuid tegelikult on see, millega meie aju tegeleb, kas siis minevik või tulevik. Kui olevik libiseb pidevalt käest, siis on meile eluliselt vajalik pidevalt näha end tulevikus tegutsemas – olgu see siis praegusest hetkest minuti, aasta või koguni kümne aasta kaugusel.
Psühhiaatritele pole see tõdemus mingi eriline uudis. Kui mitte praktikas, siis vähemasti õpperaamatutes on kirjeldatud patsiente, kes olles kaotanud ühe mälu liigi, ei suuda ennast näha tulevikus. Mõned neist patsientidest on muutunud suisa krestomaatiliseks, nagu K. C. nime all tuntud mees, kes kaotas oma mälu 25 aastat tagasi toimunud õnnetuses. Teda kirjeldab ka maailmakuulus eesti soost mälu-uurija Endel Tulving oma raamatus “Mälu”.
Tulving pole muidugi pelk kirjeldaja. Tema üks olulisemaid panuseid mälu mõistmisse on episoodilise mälu avastamine. See on mälu, mis kogub infot ajaliselt märgistatud sündmuste ning nende ajalis-ruumiliste suhete kohta. Me mäletame oma kogemusi mitte suurte rahnudena, vaid tükikeste ja osakestena, episoodidena, mis loovad omavahel kummalisel ja vahel ka üsna küsitaval moel minevikku.
Episoodilise mälu kaotanud K. C. mõistab küll abstraktseid mõisteid, nagu globaalne soojenemine, kuid ei suuda kujutleda omaenda tulevikku.
Ka suitsidaalselt depressiivsed inimesed ei suuda detailselt meenutada oma minevikku ega värvikalt ette kujutada tulevikku. Võib-olla hoiabki inimest enesetapust just nimelt võime kujutada selle kulgemist värvikalt ette? Nii nagu aastatega nõrgeneb mälu, nii tuhmub ka kujuteldav tulevik.
Tulvingu arvates on tuleviku projekteerimine evolutsiooni tulemus, ilma milleta oleks raske kujutleda tsivilisatsiooni. Kui me mäletame, kui külm ja halb ikka oli möödunud talv, siis pole paha, kui suudame ette arvata, et järgmiseks tuleb varuda sooja kehakatet ja rammusat nina-
esist.
Muidu hakkab prevaleerima katuseparandaja mõttekäik: kuiva ilmaga pole mõtet katust parandada, vihmaga aga katust parandada ei saa. Tulevikureisid annavad evolutsioonilise eelise.
Minevikuepisoodide kildude kaupa mäletamine võimaldab ka valemälu. Kui püüate jätta meelde sõnad “väsinud”, “voodi”, “unenägu”, “padi”, “haigutus”, ja kui teilt mõne aja pärast küsitakse, kas nende seas olid sõnad “uni” ja “leib”, siis kaldute pigem arvama, et “uni”.
Siiski suudab aju eristada tulevikustsenaariumit minevikumälestustest. Kuidas, pole täpselt teada. Ent nelja-aastane lapski alles õpib oma minevikku ja tulevikku eraldi nägema.
Tulving arvab, et mentaalsel ajareisil on kaks osist – sündmuse enda sisu ja selle asetus ajas. Kuidas neid kahte eristada, seda ta alles uurib.
Millal aju puhkab?
Kass ei söö tavaliselt ära kogu kaussi pandud toidu. Jätab tsipake alles. Orav peidab talveks käbisid. Ja kaarnad oskavad koguni ennustada, kuidas üks või teine neile tuttav kaaren võiks nende peidetud toidu suhtes käituda – sõltuvalt sellest, kas peitmist nähti või mitte. Rääkimata sellest, et kaarnad õpivad juba väikesena ära arvama huntide käitumist, kelle söögilauast nad kogu elu sõltuvad. Kas siis loomadki reisivad tulevikku? Viimasel ajal on hakanud etoloogid sellele küsimusele üha jaatavamalt vastama.
Kuid kas mälu headusega ja sestap siis parema võimega kujutleda tulevikku suureneb ka see, mida me eesti keeli nimetame kujutlusvõimeks ning seostame kunsti- ja teadussaavutustega? Harvardi psühholoog Daniel Gilbert arvab, et vastus sellele küsimusele võib olla paradoksaalne. Parema mäluga inimestel võib olla kehvem ja värvivaesem kujutlusvõime. Ja vastupidi.
Aju tahab puhata. Kuid kas ta ikkagi puhkab, kui ta puhkab? Harvardi psühholoog Randy Brukner on ajakirjas Science avaldanud artikli, millest tuleb välja, et aju puhkeolek näeb vähemasti aju aktiivsuse mõttes välja samamoodi nagu siis, kui aju tegeleb tulevikuga.
Võib-olla oleme kõik seda kogenud, ent pole lihtsalt tähele pannud. Kui tabate end vahtimas aknast välja, selle asemel et kuulata olulise lektori juttu, püüdke leida, millele te mõtlesite. Ja üsna suure tõenäosusega võib väita, et projekteerisite tulevikku. Olgu see siis lähenev lõunasöök või kättesaamatuna näivas kauguses olev puhkus.
Iga inimene viibib tulevikus keskeltläbi 12 protsenti oma ärkveloleku ajast. Milleks selline raiskamine? Kuid tulevikustsenaariumide läbimängimine hõlbustab saavutada soovitut. Ja vältida hullu. Nii et unistamine on omamoodi “investeering tulevikku” – kui kasutada väheunistava Eesti lemmik-
fraasi.
