Kolm peetud vankrit ja kaks käru, lastest rääkimata
Esmakordselt kerkis meie peres titekäru küsimus päevakorda, kui olin kakskümmend kaks. Eesti oli äsja vabaks saanud, mina äsja ülikooli lõpetanud, aeg ja olud tite pidamiseks enam kui kasinad. Meie esimese lapse esimene käru oli nõukaaegne, toodetud Valgevenes ning saadud pruugitud kujul päranduseks abikaasa venna perekonnast.
“Vene imed”
Taganjärele tundub, et ega nendel veneaegsetel lapsevankritel suurt viga olnud – kriuksusid teised küll mõnevõrra rohkem ja olid kohmakad, kuid ajasid asja ära. Aga eks nimetatud eksemplar sai vatti ka: veetsin pika suve metsa vahel külateedel käru lükates ning sügisel selgus, et rataste kumm on katki mis katki. Isoleerpaelaga parandamine ei aidanud sugugi! Laps aga oli pisike, vaevalt neljakuune, pealegi harjunud vaid õues magama. Uue vankri muretsemine tundus kulukas. Mida teha?
Siis avastasin telemaja lähedalt komisjonipoe, mida praegu enam ammu pole, ja sellest poest muu kraami hulgast ka oma uue jalutusvankri, tõesti tuliuue, kuid kohutavalt inetu, tõelise “Vene ime”.
Vanker oli suur nagu traktor, meisterdatud rõvedast rohelisest vakstust ja miskipärast kaunistatud purjekat kujutava tepinguga. Plussiks olid suured rattad, mis Tallinna aukus tänavatel lausa hädavajalikud, ja hind, mis isegi tolle aja kohta naeruväärselt madal – 90 krooni. See vanker teenis mind siis truisti viis kuud – oleks teeninud kauemgi, kui titel poleks magamishuvi üle läinud.
Käru tuli aga taas suguvõsa pärandusena – kerge, kokkupandav, alumiiniumraami ja väikeste ratastega, nagu tollane mood nõudis. Väikesed rattad jäid kinni igasse asfaldiauku. Ühel sellisel jalutusretkel – läksime pooleteiseaastase lapsega Kadriorgu – läks käru alumiiniumraam lihtsalt pooleks. Õnneks oli prügikast lähedal. Viskasime käru tükid sinna ja laps läks omal jalal edasi. Ja liikumisvahendite küsimus oli mõneks ajaks päevakorrast maas.
Mäletan, et samal kevadel tõi meie trepikojas elav kass sealsamas trepil seisvasse “Vene imesse” pojad. Kui kassipojad sirgunud, tuli seegi vanker prügikasti äärde lohistada. Paksu ja vedelat oli seal igatahes küll kõvasti.
Seega nõuanne nr 1: taaskasutus on iseenestest ilus asi, kuid pruugitud vanker võib iga hetk katki minna. Ja tavaliselt läheb ta katki just siis, kui sul läheks seda veel vaja paari kuu jagu. Samas pole pruugitud vankri puhul nii suurt riski, et mõni vargapoiss selle pihta paneb.
Elagantsed itaallased
Viis aastat hiljem, teise lapse sündides, oli mul kindel nõu lapsevanker osta. Siis aga pakkus kolleeg Kristi, hea inimene, oma tütre vankrit. Vaatasin poes vankrite hindu – need olid vahepeal viielt tuhandelt kaheksale-üheksale kerkinud – ja andsin alla. Mis seal salata, rahast hakkas kahju.
Kristi vanker oli pärit Itaaliast, ilus lilleline ja seda sai kasutada – eri osi külge ja lahti kruvides – nii magamisvankrina kui ka jalutuskäruna. Kuid, mamma mia, see oli tehtud Itaalias! Sealsed kõnniteed on ju siledad ja sillutatud, suurema osa aastast paistab päike ja kui temperatuur langeb alla nulli, siis lapsega jalutama ei minda!
Käruga kaasas olevat päikesevarju ei pruukinud minu teada ükski vankri kasutajaist ning esimese asjana meisterdasime titele kunstnahast madratsi – lambanahku käru sisse panemiseks tollal veel ei müüdud.
Tuulekindlus ei ole Itaalia vankritel sugugi garanteeritud, kuid õnneks on eesti tittedel VÄGA TÕHUSAD talveriided, nii et see vist suurt ei häirinud. Küll aga jäid Itaalia tingimusteks ettenähtud rattad suure mõnuga Eestimaa hangedesse kinni. Seevastu oli kerget käru mõnus trepist üles tassida (elan neljandal korrusel).
Kuid pärast rohkem kui aastapikkust kasutamist langes sellelgi vankril üks ratas rivist välja. Jälle tuli hakata kärule mõtlema.
Käru oli tõesti uus, suurte rataste ja istumise all oleva korviga. Paraku ei võimaldanud vankri konstruktsioon seda eriti hõlpsalt kokku panna. Samuti polnud lapse pea kohal sirmi ning seljatuge ei saanud reguleerida. Tänapäeval on kõik need funktsioonid olemas pea igal jalutuskärul, mida poes pakutakse, kuid kaheksa aastat tagasi polnud see sugugi loomulik asi. Samuti selgus talvel, et suvel käru ostes ei mõelnud me sellele, kui maad ligi laps selles kärus tegelikult istub...
Siit ka nõuanne nr 2: vankrit valides mõelge kindlasti Eesti kliimale! Rattad olgu suured ning poest tuleb küsida ka võimalust varuosi vahetada. Samuti on tähtis teada, kui pikk on garantiiaeg.
Kvaliteetne rootslanna
Meie kolmas laps sündis möödunud suve alguses. Kuna on välja mõeldud selline kena asi nagu emapalk, ei olnud tuttuue vankri soetamine enam probleem. Kuid poodi minnes tekib kindlasti küsimus: miks on nad nii kallid? Sest naljalt alla 7000–8000 krooni korralikku lapsevankrit ju ei leia. Ja minu praegune vanker, rootslaste Emmaljunga, maksis 10 000 ringis.
Mis teeb vankri nii kalliks? Olemata spetsialist, on sellele üsna raske vastata. Kuid lihtne loogika ütleb, et kui on emapalk, siis on olemas ka inimesed, kes emalt selle raha ära võtavad. Ega siis kaupmees rumal ole. Ja kvaliteet maksab ka midagi. Mina ise olen küll tüdinud kärudest, millel rattad alt ära kukuvad.
Samas olen märganud, et paljud jalutusvankrid, mis hinnalt küll odavamad, on ka kitsama-väiksema korvi või ebamugava vedrustusega. Tõesti, linnas liigub igasuguseid disaini-
imesid! Ise eelistan klassikalist vankrit: seal peab olema ruumi ja õhku, et laps saaks korralikult magada. Siit soovitus nr 3: osta vanker pärast tite sündi. See ei tähenda, et sobivat vankrit ei võiks poes juba välja vaadata – kuid milleks kiirustada? Pealegi võtab tühi titekäru kodus mõttetult palju ruumi.
Kindlasti peab mõtlema ka oma elamistingimustele. Näiteks mu pinginaaber, kes elab neljandal korrusel nagu minagi, ostis kaks vankrit – tuttuue tänaval patseerimiseks ja pruugitu rõdul hoidmiseks. Jalutamisvanker seisab garaaÏis luku taga. Nii ei pea vankrit üles tassima, et laps rõdul magama panna.
Emmaljunga vankri põhiline puudus – paljude heade omaduste kõrval – on kaal. Tänapäeva titekärunduses valitsebki kaks põhisuunda. Müüakse kergeid ja kiirelt kokkupandavaid kärusid, aga ka raskeid, kuid tugevaid ja mitmefunktsioonilisi vankreid. Uuem trend on auto tuvahälli kinnitamine ratastele. Miks mitte, kui see teeb poes-
käigu kergemaks!
Loodetavasti jätkub inimestel siiski oidu mõistmaks, et autoga ‰oppama sõitmine pole parim viis väikelapse unevajaduse rahuldamiseks. Jalutamiseks ei pea sugugi kuhugi sõitma, vaid seda saab teha ka Tallinna kesklinnas. Kui vankrirattad on piisavalt suured, ei tee asfaldiaugud midagi.
