----

Hea nalja põhiolemus on tegelikult läbi aegade jäänud samaks – see lõdvestab ja maandab pingeid. Kui minevikus oli meie hell koht ühiskonnaprobleemid, siis täna on pingete põhjus rohkem meis enestes.

Saate produtsent Anu Välba sõnul näitab saate reiting, et Kreisiraadio mustast huumorist peab lugu 180 000 vaatajat, kellest enamik on 20-40aastased mehed, valdavalt kõrgharidusega juhtivtöötajad. Sajad fännid nõutavad internetilehekülgedel saate kohta uudiseid ja vahetavad omavahel lindistusi. Kreisiraadio videokassett kadus lettidelt kolme päevaga. Olgugi, et saatepublik hõreneb peale 40. eluaastat märgatavalt, on vaatajaskonna hulgas 60-aastaseid vanaisasid kui ka nelja-aastaseid lasteaialapsi. Tänaval pillutakse saatest tuttavaid väljendeid ja matkitakse tegelasi. "Mõttetu mees", "kinnise suuga laulupidu", Alev Ström ja Kivipallur elavad omaette elu.

"Õhtulehe" tegevtoimetaja Raivo Rauts on tõeline Kreisiraadio fänn. Ta tunneb, et on saate tegijatega ühel lainel: "Tööpostil etendad korralikku inimest. Ilmselt teevad Peeter Oja, Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm seda ka ise. Inimeses leidub aga veidraid külgi, mida ta üldiselt endale tunnistada ei taha. Koos nende kolme vennaga on põnev ennast tundma õppida."

Kellele ema, kellele tütar

Rene Vilbre sõnul uskusid saate tegijad, et nende naljad pakuvad pinget vaid kitsale ringile. Praegust publikumenu ei osatud uneski ette näha. Vilbre arvates võib olla põhjus ka selles, et Kreisiraadio nalju mõistavad inimesed täiesti erinevalt, igaüks hakkab naerma eri koha peal: "Esimeste saadete puhul püüdsin kuulata kriitikat. Kuid isegi kutseliste naljameeste arvamused on olnud sedavõrd vastukäivad, et nüüd juhindun ainult oma sisetundest. Kui meil endal on naljakas, siis asi nähtavasti töötab."

Kreisiraadio rezhissööri Rene Vilbre sõnul tehakse nende saates nalja eetilise ja esteetilise piiri peal. "Olgugi, et kõik situatsioonid on võetud elust endast, võib ajada närvi, kui inimene näeb end natuke lähemalt kui sooviks," ei pane ta vastasleeri olemasolu imeks.

Kümmekond aastat tagasi olnuks ennekuulmatu, et laval visatakse siivutut nalja ja naerdakse ise oma naljade üle. Nooremate vaatajate kõrv on ameerika veriste ja vandesõnadest tulvil filmide tõttu ilmselt rohkem karastunud. Seevastu rangemate moraalireeglitega harjunud üle neljakümneste publik pahandab laval lendavate roppuste pärast. Saate meeskonda on ähvardatud koguni ekraanikeeluga. Laval naljade üle naermist peab Eino Baskin täiesti kohatuks: "Inimesed, kes vastutavad, et must saade eetrisse läheb, mängivad endale mäkra. Varsti on see juba surnud materjal. Seda ei saa enam 3-4aasta pärast vaadata, nagu vanu nalju praegu."

Priit Aimla lisab: "Minu jaoks peitub Kreisiraadio võlu eelkõige Peeter Oja heas näitlemisoskuses. Samas tunnen vastumeelsust tapmisfilmide vastu ega taha ekraanil näha verist pead."

Rene Vilbre selgitab uutmoodi lähenemist: "Kreisiraadio nali sünnib kohapeal. See pole punnitamine ega paberilt teksti mahalugemine, vaid nali, mis sünnib vaataja silma all. Need kolm meest ise naeravad oma naljade üle ja sageli ajab just see publiku naerma. Klassikalise puändi poole me ei püüdlegi."

Mis puutub labasustesse, siis on Vilbre sõnul siingi erinevaid arvamusi: "Selekteerin välja kohad, kus jutt läheb liiga karmiks. Samas on saate fännid väga maiad just musta materjali peale. Tundub, et neile teeb iga liigutus nalja. Mõnikord on neist isegi raske aru saada."

Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamme sõnul on Kreisiraadio nende jaoks hobi, nagu teise mehe jaoks kalastamine või küttimine. Seepärast peab saate tegemine eelkõige endale mõnu pakkuma ja teiste arvamus pole sedavõrd oluline. "Kui kritiseeritakse inimese hobi, siis ei ole see õige ega tõsine," arvab Leinatamm.

Kolmeta ei teki keemiat

Raivo Rautsil õnnestus koos saja fänniga aastalõpu Kreisraadio lindistusele pääseda. Muljetest tulvil on ta siiani: "Ma ei taha teisi kadedaks teha, aga ekraanile jõudis ainult kaduvväike osa sellest, mis seal tegelikult toimus. Olin kogu neli tundi kestnud lindistuse aja naerust kange." Rautsile tundus siiski, et vankrit veavad Oja ja Võrno, Leinatamm mängib neile vaid kaasa. Rene Vilbre pole sellega nõus: "Tegelikult on nii, et mehed töötavad ainult kolmekesi. Kui üks mees jääb haigeks või puudub, tuleb vähem ideid ja ei teki vajalikku keemiat." Koosolekul kipub Leinatamme ja Võrno osa tema sõnul suuremgi olema.

Vilbre kirjeldab nalja sündi: "Reeglina saame kord kuus telemaja kohvikus kokku ja hakkame rääkima. Üks annab märksõna, pall läheb edasi ja muudkui kasvab. Ühe koosoleku ajal võib tulla ühe või ka kolme saate jagu materjali. Tavaliselt istume neljakesi koos, lisaks veel Anu Välba, kes püüab kõik räägitu üles tähendada. Tarmo Leinatamme sõnul on enne filmimist valmis ainult märksõnad: "Kui me hakkame seda eelnevalt läbi mängima, räägime end tühjaks."

Kogu improvisatsioon toimub võtteplatsil. Seal pannakse kaamera käima. Improviseerimine kestab seni, kuni mehed on tühjad. Mõnikord tundub Vilbrele, et võtteplatsil õiget nalja ei saagi: "Üle-eelmise saate Pika Hermanni lipu looga olin meeleheitel, see ei tundunud üldse naljakas. Situatsioon muutus koomiliseks alles pärast monteerimist ja heli lisamist."

Mõnikord leidub saatekõlbulikku materjali ainult kümnendik. Nii juhtus pika maja looga, mida mängiti läbi viiel erineval ehitusplatsil. Praegu on Vilbre sõnul tegemisel lugu sellest, kuidas Alev Strömi olümpiamedalist ilma jäi ja üks põdralugu.

Tarmo Leinatamm on saadetes enamasti intervjueerija, kes oma küsimustega teisi inspireerib. Vastusest kasvab uus küsimus ja nii lugu arenebki. Vilbre arvates annavad just Leinatamme küsimused naljale tugeva iva. Mängu algatajat on Leinatammes tunda isegi põgusas telefonivestluses. Ametlikul häälel palub ta helistada paarikümne minuti pärast. Põhjenduseks toob ta kreisiraadioliku süüdimatusega, et selleks ajaks on tal toit seeditud.

Hannes Võrno arvates on Peeter Oja liialdamata Eesti parimaid karakternäitlejaid, seetõttu jäävad temale sügavamaid läbielamisi kujutavad osad. Vilbre arvates on aga ka Võrno kolme aastaga päris arvestatavaks näitlejaks arenenud: "Ta on saatest saatesse aina enam lahti läinud ja kaunite naiste rollid tunduvad talle sobivat."

Kord iga pidu saab otsa

Raivo Rauts on veidi murelik, sest kardab vaatamata Kreisiraadio suurele menule selle ekraanilt kadumist: "Peeter Oja tegi järsu kannapöörde nii populaarsuse tipul Kuldsest Triost lahkudes kui Bläck Rokitiga lõpetades. Loodan, et Kreisiraadio end tema jaoks veel niipea ei ammenda."

Hannes Võrno arvates võib Kreisiraadiole muutuda saatuslikuks pigem väline surve: "Hiljuti läks Kreisiraadio kohta lahti laim, mis mind tõesti ärritab. Keegi on inimestele kõrvade vahele liiminud, et meie saate tegemine tuleb maksumaksja taskust. Tegelikult on meil palju sponsoreid, ETV ei jõuaks meid ise iial kinni maksta."

Võrno pole nõus, et maksumaksjate all mõistetakse vaid seriaali "Õnne 13" vaatajaid. "Olgugi, et saatel on suur publik, ei kuulu mina selle vaatajate hulka. Ometi peaks minulgi maksumaksjana olema õigus telest midagi ka oma maitsele leida. Ma ei usu, et meie saade oleks näide suurepärasest huumorist, kuid midagi selle asemele ju ei pakuta."

Rene Vilbre sõnul on Kreisraadiot esialgu plaanis teha kevadeni.

Kas eestlaste huumorisoon on aja jooksul muutunud?

Eino Baskin, näitleja

"Nõukogude ajal naerdi valitseva korra üle: vorsti ega viina ei ole, välismaa sõit keelatud, karjerism, ankeedid, järjekorrad. Selle aja kuulsamaid nalju oli: "Andke mulle tõend selle tõendi peale, et ma sain teilt tõendi selle tõendi kohta."

Praegu on kõigil on vaba voli tegutseda vastavalt oma mentaliteedile, intelligentsile ja rahakotile. Praegused valupunktid on kõlbelisus, narkootikumid ja prostitutsioon. Paraku aga nendel teemadel väga palju nalja teha ei saa. Ka presidendi maja ehitamine pole asi, mille kallal ilkuda. Esile kerkivad banaalsed teemad: mitu armukest on mehel, millal naine petab.

Uued teemad nõuavad teistsugust lähenemist. Siin kerkibki üles maitse probleem. Nali nalja pärast nõuab väga häid näitlejaid, nagu näitkeks Bill Cosby shõus. Aastaid tagasi meeldis mulle saade "Kitsas king", kus oli päris hea näitlejate seltskond: Anu Lamp, Andrus Vaarik ja Peeter Oja. Ka tekst oli minu arvates päris tabav.

Praegu tehakse nalja, kus iga kolmas sõna on ropp. Nõukogude ajal seda ei lubatud, lavaeetika oli märksa kõrgem. Teles näidatakse saateid, mis mind naerma ei aja. "Doonau" ei ole naljakas. "Vidioodid" on alla igasugust arvustust. Koos "Vigla sõuga" on need kaks nõmedamat saadet, mida ma üldse viimasel ajal näinud olen. Alguses polnud "Vigla sõul" vigagi, aga iga asi tüütab lõpuks ära, nagu Nuteri president või kui Põldroos mind järele teeb. Seda võib teha kolm korda, aga mitte kolmsada. Paroodia üldse ei kannata mitmekordsust, see on zhanr, mis lööb momentaalsusega.

Kreisiraadio on ainuke saade, mida ma suudan vaadata. See meeldib mulle pisteliselt, sest vahetevahel leidub selles ka lamedat teksti. Kõige rohkem hindan Peeter Oja, kes on orgaaniline koomik. Mulle meeldib, kui Oja teeb seda väliseestlast - hea karakteri leiutas.

Priit Aimla, humorist

Hea nalja tunneb ära väga lihtsalt – see ajab naerma.

Arvan, et eestlased on sügava huumorimeelega rahvas, kellele üle kõige meeldib vihjehuumor.

Praegu tehakse palju primitiivset nalja. Küsimus ei ole publikus, vaid naljategijas. Inimene ei oska oma suure vabadusastmega lihtsalt midagi peale hakata. Võetakse kiirelt kõik omaks, mida enne ei tohtinud. Seksist rääkimine on muutunud vabaks ja naljaga minnakse liiale.

Pean loomulikuks, et naljal on ka mingi puänt. Ainus erand, mis reeglit kinnitab, on mister Bean. Tema tegevuse käigus tuleb ette ahhetamapanevaid reaktsioone.

Hindan head inglise- või venekeelset nalja. Inimene ei anna endale sageli aru, aga võõrkeelset nalja kuuldes on rõõm kahekordne. Inimene on rõõmus, kui saab aru tekstist ja eriti rõõmus, kui mõistab ka allteksti. Selle avastuse olen teinud väliseestlaste ja venelaste ees esinedes. Nad võtavad tänuga vastu iga fraasi. Eesti huumorisaadetest meeldib mulle kõige enam M-Klubi.

Hannes Võrno, Kreisiraadio

"Lõuna pool tehakse seepi ja südamlikku draamat, siin visatakse pimedatel sügisõhtutel õlleklaasi taga istudes omapärast nalja, mida ilmselt vaid soomeugrilased mõistavad. Arvan, et eestlaste huumoritaju on küllaltki sarnane soomlaste omale. MTV reklaamid vastavad ju ka meie ettekujutusele heast naljast, kuigi teistele rahvastele võib see jääda tabamatuks.

Üks mu Austria tuttav, kes ei tea midagi kontekstist ega inimestest, naeris Kreisiraadiot vaadates. Küsisin, mida ta naerab. Selgus, et teda lõbustas just see soomeugrilik lähenemine.

Pean väga lugu Eino Baskinist ja ka tema tegutsemisest naljamehena. Ometi pean tunnistama: kümne aasta jooksul pole ma näinud ühtki Vanalinnastuudio etendust, mis paneks naerma. Mina ei ole lihtsalt nende publik."