Kreisiraadio: kontserdid oli hea mõte, nagu jalgratta leiutaminegi

Trio alles mõtleb, mida oma kaheksal kontsertetendusel sümfooniaorkestri mängu vahele räägib, kuid pea kõik 7500 piletit müüdi 11 päevaga.

Peeter Oja, Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm ehk Kreisiraadio ei muretse millegi pärast.

•• Mis nüüd juhtus, et te lavale tagasi tulete?

•• HV: Siin on kõige õigem öelda produtsendi sõnadega: “Mehed, raha teil on, kuulsust ka. Nüüd on aeg tööd teha.”

•• PO: Tegelikult me pole nii kategooriliselt öelnud, et lõpetame, aga pideva televisiooni lindistamise küll. Aga kui on hea idee, miks mitte teha. Nüüd tuli hea idee. Tarmo idee!

•• HV: Ühestki ideest ei saa ju asja, kui keegi sellest kinni ei haara. Kellegi ideest sündisid ju näiteks auto, või mobiiltelefon…

•• PO: Võime jalgrattani tagasi minna. Kellelgi tuli hea idee, tegi ära, ja näe, kulus inimkonnale marjaks ära!

•• HV: Lõpuks võime tuleni ka minna.

•• PO: Või liha küpsetamiseni tulel. Enne järati ju niisama.

•• HV: Tegelikult enne surdi lihtsalt välja.

•• Piletid on välja müüdud – inimesed ilmselt ei saa Kreisiraadiota elada. Kuidas teiega on?

•• HV: Tahaks loota, et selle seitsme tuhande hulgas pole masohhiste, kellele me ei meeldi, aga kes ikkagi kohale tulevad.

•• PO: Kes ostavad kalli pileti ja tulevad ainult selleks kohale, et vaadata, kui sitt see siis on, ja pärast räägivad: “No ma ju ütlesin kohe!”

•• HV: On inimesi, kes vaatavad telerist või kuulavad raadiost saateid, mida nad ei salli, see on ka selline masohhism. Mina kuulan Vikerraadiost ühte sellist saadet.

•• PO: Me ei saa selle naise nime ütelda, kes teeb Vikerraadios saadet “Päevatee”, kelle eesnimi on Liina ja perekonnanimi Kusma.

•• HV: Me Peetriga ikka kuulame ja imestame seda pessimismi, mida vanainimestesse süstitakse.

•• PO: “Väljas on kevad, lilled õitsevad, puud lähevad lehte, linnud siristavad, loodus tärkab, aga pension on nii kole väike ja elu nii kole raske!”

•• TL: Mina ka kuulan seda saadet ja lõpus on alati selline doktorirubriik. Viimati soovitati absoluutselt kõige vastu igasugu leotisi.

•• PO: Jah, kui sul hakkab elurõõm tekkima näiteks, siis tuleb kohe juua ja… (jutt läheb 700 orja-aastale ja eestlaste loodud arhitektuurivoolule, mida Peeter nimetab depressionismiks).

•• Miks suur lava ja “elus” asjad, mitte lindistused ja raadio-televisioon?

•• PO: Kui kõik me oleme ideest vaimustuses, siis ikka teeme väikseid sööste. Me ei välista, et teeme veel televisiooni, ega luba, et teeme järgmisel aastal jälle kontserte. Kui läheb hästi, siis teeme uuesti, kui halvasti, siis mitte.

•• TL: Kui halvasti läheb, siis just teeme järgmisel aastal uuesti, et näha, kui halvasti siis ikka läks.

•• PO: Jah, siis teeme uuesti samamoodi, et tekiks võrdlusmoment.

•• HV: Inimesed tahavad ju kiruda. Siis kolmandal aastal teeme kohe eriti halvasti.

•• PO: Ja siis tuleb neljas – see on kontsert-küsitlus, kus me lihtsalt küsime inimestelt, milline oli kõige parem ja milline halvem. Ankeete pole vaja, see on lisakulu. Lihtsalt tõstavad käe, silma järgi vaatame, palju oli, ja korras.

•• HV: Eesti on nii väike, me võiks päevaga Eestile tiiru peale teha.

•• TL: Jah, päevaga teeb ära küll. Kell kümme Tallinnas, kaksteist Haapsalus…

•• HV: Oota, Keila ju ka vahepeal.

•• LT: Jah, Keilas teeks bussiaknast, ei peaks seisma jäämagi.

•• PO: Noh, aga kui Islandiga võrrelda, siis oleme või sees. Seal kutsud korra inimesed saali, kõik ostavad pileti, teed oma nalja ära ja kõik.

•• HV: Jah, pärast saad veel ponile ainult seda nalja teha.

•• Kas te salvestate ka mõne kontserdi?

•• VH: Jah, Tartu kontserdid lähevad linti. Nii et inimesed, arvestage, et seal sõidavad kaamerad.

•• LT: Ei noh, mitte igal pool. Aga lava ees ja… Kui valgust paika ei saada, pannakse lava ette kardin ja meie oleme seal taga.

•• HV: Aga noh, inimesed ikka ju kuulevad meie samme ja juttu.

•• LT: Muusikat kuulevad ka.

•• Mida te kontserdil pakute?

•• TL: Vot ei oska öelda, meil on alles esimene koosolek täna.

•• PO: Ei olnud ju mõtet enne rääkida, kui piletid on müüdud.

•• TL: Nüüd on vaja orkester otsida ja…

•• Teil pidi see ju olema nagu igal korralikul ringhäälingul – Kreisiraadio sümfooniaorkester?

•• TL: Einoh, NIMI on olemas.

•• PO: Arvan, et ikka mingid Kreisiraadio tuttavad kujud on ka sel kontserdil.

•• HV: Muusika on meie kõikide vana armastus. Arvan, et palju on neid, kes Mozartit või Brahmsi kuulates ei keera raadiot kinni, aga kes ei satu sümfooniakontserdile. Me ei sunni kedagi oma evolutsiooniredelil allapoole ronima ega ka end kõrgemale upitama. Ütleme nii, et klassikat ei solgi, aga sigade ette pärleid ka ei visata. See on laiekraan klassikalisest muusikast.

•• TL: Seal on sümfoonilised hitid. Lõviosa inimestest ikka tunneb ära. Kavalehed on ka, sinna saab lisatasu eest allkirju pärast.

•• Plaanite rikkaks saada?

•• PO: Ei noh, rikkaks ei saa, eks siin on juba saadud ka.

•• HV: Ega siin ei ole nii, et meie kolm ja popkornimüüja. Terve orkester sõidab ju kaasa.

•• TL: Inimestel on meilt tegelikult väga palju osta.

•• PO: Jaa, kui raha on, nad võivad osta küll. Me müüme Saku Suurhalli välja ja nad kõik võivad sinna tulla. Ja siis vaatame. Sest äkki me oleme üldse puhkusel sel ajal.

•• HV: Ja järgmisel aastal me mõtlesime korraldada Õllesummeri. Mitte sellesama, ja mitte lauluväljakul, aga alternatiivse. Alkoholivaba õlle summeri. Kalevi staadionil näiteks, või Saku Suurhallis, seal on hea silma peal hoida. Seal on siis ainult normaalsed inimesed, juuakse alkoholivaba õlut ja Aura vett, kumminaisi jagatakse ka.