Kuhu on maetud Koidula käsi?
Ühest põnevast loost seoses Lydia Koidula ümbermatmisega jagas meenutusi Mark Soosaar:
“Igas kultuuris on teatud kombed, kuidas toimub mehe ja naise matus. Kummale poole peab maetama naine ja kummale poole mees. Samuti on tähtsad kümned muud pisiasjad, rääkimata sellest, et kui kedagi ümber maetakse, ei saa lahutada meest naisest ja vastupidi. Oleks ju igati kena, kui antud loo puhul oleksid ümber maetud mõlemad abikaasad.
Toogem perekond kokku
Aga siis oli ju 1946. aasta ning Lydia Koidula abikaasa, sõjaväearst Eduard Michelsoni ümbermatmise mõtet ei tulnud kommunistidele pähegi, sest kuidas ikka tuua Eesti pinnale saksa soost surnukeha ja ta siia ümber matta? Nii puhkabki eesti rahva laulik siinses mullas ja tema abikaasa ning poeg Kroonlinnas.
Kui ma käin jõuluõhtul Metsakalmistul, siis panen ka Koidulale küünla ja mõtlen: midagi peaks ette võtma, et ka Eduard Michelson ja nende poeg saaksid maetud oma abikaasa ja ema kõrvale. See oleks Eesti riigi aukohus.
Seoses Koidula ümbermatmisega tuleb mulle meelde ka üks vähe teada lugu. Nimelt läks Koidula põrmu Kroonlinnast välja kaevama ja kodumaale tooma delegatsioon, kuhu kuulusid noored ja vanemad kirjanikud, sh noor Juhan Smuul.
Väljakaevamiseks oli kaasa võetud ka noored sõdurpoisid. Räägitakse, et väljakaevamistel proovinud sõdurpoisid leida hauast Koidula sõrmust, mis jäi siiski leidmata. Koidula põrm pandi kirstu ning selle tõi Tallinna mootorlaev Gustav. Koidula maeti Metsakalmistule ning osaline kohus oli täidetud.
Aeg läks ning saabus aasta 1985. Pärnu muuseumi direktori Omar Volmeri uksele koputas keegi umbes 60-aastane mees.
Ta ütles: siin on karp, milles on Lydia Koidula käsi. Tema olevat olnud üks neid sõdurpoisse, kes käisid Koidulat Kroonlinnast ära toomas. Koidula käsi oli aga seletamatutel põhjustel tema kätte jäänud ning ta annaks vana mehena selle muuseumile hoiule.
Läksid päevad ja Omar ei osanud ootamatu eksponaadiga midagi peale hakata. Kuid siiski leidis kõige õigema olevat Koidula käsi matta Pärnu Koidula memoriaalmuuseumi aeda. Seda ta tegigi. Niisiis puhkab käsi Pärnus ja Koidula ise Metsakalmistul. Miks aga käsi Metsakalmistule matmata jäi ja kuidas see sattus kellegi kätte, on siiamaani vastuseta.”
