Kui inimlikud ikkagi loomad on
Inimene on ennast ikka pidanud millekski eriliseks, deklareerib ta seda või mitte. Praegu tundub teaduses olevat moeasjaks tõestada vastupidist. Näiteks seda, et loomadki tunnevad mõnu ega tegutse ainult oma kõhu ja soojätkamise huvides. Või siis seda, et mõned loomad suhtlevad üksteisega oma keeles. Ning näiteks linnud ja vaalad laulavad vahel ka lihtsalt lõbu pärast või siis igavusest.
Vähe sellest. Loomadki tunnevad kaasa ning neil on omamoodi moraalne kood. Ka pole inimene ainus olend, kes valmistab tööriistu. Olgu siis näiteks inimahvid või varesed.
Kes kõneleb loomade keeles?
Kui kõnelda keelest, siis oleneb paljugi sellest, kuidas me keelt määratleme. Sõnalise keelega on loomadel raskusi, aga kui vaadata keelt üldisemalt, kommunikatsioonivahendina, muutub asi oluliselt. Loomadele ei ole võõras Ïestikuleerimine ega isegi süntaks. Ahvid kasutavad laialdaselt viipe- ja kehakeelt. Selle sekka käivad puudutused, silmaliigutused, häälitsused. Ning inimahv ootab, kuni suhtluspartner talle tähelepanu pöörab.
Erica Cartmill Ühendkuningriikide St Andrewsi ülikoolist ja ta kolleegid täheldasid inimahvide ja inimese Ïestide sarnasust. Kui inimesel on ühes käes ihaldusväärne banaan ja teises seller, siis näitab ahv, kumba ta tahab. Kui inimene annab talle teise toidu, siis näitab loom välja solvumist. See näitab, et primaatide kehakeel pole reflektoorne, vaid seda õpitakse. Nii inimlaps kui ka ahvid õpivad oma soove liigutustega väljendama, ja inimbeebid veel enne, kui õpivad rääkima. Nad õpivad toitu küsima, käsi tõstma, et neid sülle võetaks, aga ka protestima kedagi eemale tõugates, pead raputades või jalgu trampides.
Ning beebid nagu ka delfiinid ja laululinnud lalisevad. Delfiinide lalin on märkimisväärselt sarnane inimlapse häälitsemisega. Noorte delfiinide repertuaar on täiskasvanute omast palju laiem, nagu on beebidelgi. Vanematelt õppides jõutakse oma liigile ja rahvusele omaste häälitsusteni.
Muidugi on keelel ka tähendus. Delfiinide puhul on avastatud, et nad panevad endale nime – igaühel on selleks erinev häälitsus. Ka elevandid kasutavad eri otstarveteks erinevaid häälitsusi, näiteks karjaliikmete tervitamiseks. Küllaltki keeruline häälevalik on vaaladel – küürvaalade puhul on eristatud 34 häälitsust. Edinburghi loomaaia šimpansid nimetavad eri objekte erinevate hüüatustega. Mida hinnatum toit, seda kõrgem hääletoon. Ning karjakaaslased saavad asjast aru.
Looduses elavad šimpansid toovad kuuldavale erilisi helisid, et omavahel kauguste tagant suhelda.
Kuid kas loomade keelel on ka oma süntaks ehk grammatikareeglid, mille kohaselt sõnu mõistlikul moel kombineeritakse? Tundub, et võib olla. Vähemasti Elevandiluuranniku metsade ahvid kasutavad erinevaid alarmhäälitsusi, mis hoiatavad leopardide ja kotkaste eest.
Eelmisel aastal surnud ja end kuulsaks rääkinud Massachusettsis elanud papagoi Alex õppis selgeks 50 objekti nime ning mõistis ka alla kümne suuruste arvude tähendust. Sealjuures oli tal arusaam ka nullist, mis on nõnda keeruline, kuna tähistab eimiskit, ja mida isegi vanad roomlased ei kasutanud.
Kuid mis siis jääb üle inimesele? Kuigi eri primaadid ja isegi elevandid võivad olla võlutud kunstist, ei suuda nad siiski joonistada, et oleks aru saada, mis pildil on.
Inimesele jäävad kunst ja sport
Maismaaloomadel on sisemine hirm tule vastu, kuid inimese eellane Homo erectus sai sellest 1,9 miljoni aasta eest jagu. Inim-ahvid ja isegi rotid naeravad, kuid kas nad tajuvad huumorit, on iseasi. Kõik sotsiaalsed loomad mängivad, kuid olümpiamänge nad ei korralda. Ning ka usk jumalasse pole vist loomadele omane.
Nii et muidugi pole põhjust laskuda teise äärmusesse ja hakata loomi vägisi inimlikustama, nagu kassi- ja koerasõbrad kipuvad tegema. Koer on ikkagi karjaloom ja järgib inimest kui karjajuhti, kuna inimene on tavaliselt ikkagi koerast suurem ja tugevam. Ning psühholoog ja mälu-uurija Endel Tulving on näidanud, et koeral pole episoodilist mälu. Ta ei oska seostada sündmusi mingite minevikus toimunud sündmustega. Koer lihtsalt teab, kuhu põõsa alla ta kondi peitis, kuid ei mäleta, et samal ajal kui ta konti maasse kaevas, sõitis mööda tänavat sireeni andev tuletõrjeauto, pärast aga hakkas vihma sadama. Tundub, et inimesel on ainsana kronesteesiavõime, see tähendab võime mäletada aega. Kogu aja, mis ma seda lugu kirjutasin, röökis näiteks üks vares kusagil läheduses puu otsas. Kuid see ei tähenda veel, et ta tahtis mind kuidagi eksitada või koguni solvata. Küllap tal oli ikkagi mingi oma asi ajada.
