Kui vanemaid pole kodus ehk Eesti Laul

Kes varus laupäeva õhtuks kausitäie rosoljet, lõbusa seltskonna ja kannu viinakokteili, et Eesti Laulu esimest poolfinaali vaadata, ei pidanud pettuma.

 Ehkki rõivaste ja meigi kummastav stiil, tundmatud esinejad ja nürid naljad meenutasid võõrast klassiõhtut või talendisaadet, mille korraldamises täiskasvanud ei osalenud ja kus valitses suurem stiililine kaos. Võõra klassiõhtu tunnet sü­vendas Mari ja Meistri „Une-Ma­ti”, mis tõi kena uinutavat folklaulu laulma ka nunnud Meero Muusiku alusrõivais tüdrukud. Või on „Une-Mati, pane­me tatti” üks geniaalsemaid riime? Kahju, et sel Tätte-poisil vanemaid kodus pole, sest isa tagant oli sisse vehitud särk ja emalt pe­sulaud ning poiss rääkis otse rahvusringhäälingu intervjuus, kuidas ta unes kokaiini tegi. Samm sealt siis tegudeni. Ainsast täiskasvanust ehk Kait Tamrast hakkas selles kontekstis suisa kahju: kaugelt Võrumaa met­­sade vahelt kohale tulnud mees mõjus ses summas väärika vanurina, keda tuleks viisakalt teietada ja istuma juhatada.

Vanuselt järgmisena mõjunud Noorkuu oli end kenasti Pet Shop Boysiks maskeerinud, aga neid näidati millegipärast regulaarselt pea lae alt. Kas nemadki on juba hallid? Ning kas Kuldsetelt Lintidelt sisse vehitud liikumine ja kostüümid pidid Marilyn Jurmani bändi küpsesse neiuikka juhatama? Saatejuhtide valik sundis kaks korda mõtlema, kes on need kaks Rooma toogades blondiini, kes kramplikult oma vaimukusi paberitelt maha loevad. Alles tiitrite abiga õnnestus ninja-tüdrukud Piret ja Lenna tuvastada. Järjelikult varjutas stiil isikupära. Stiina moetoimetajana töötanud Britt Samosoni stiil võis küll trendikas olla, aga saatejuhtide üldmulje oli ikkagi kuidagi... blond.

Üldse tundus kenadel verinoortel tüdrukutel kuidagi palju juuksepikendusi, kunstripsmeid jms beibeatribuutikat olevat. Saatejuhtide küsimusi esinejatele kuulates tundus juba teist aastat, et lauljad on selleks stuudiosse kutsutud, et nende üle kiir­korras pisut nalja visata. Hiljem tundus žüriile pööratud tähelepanu kohati isegi ebavõrdselt suur. Meeleolu nii-öelda griinruumis oli ka pigem tülpinud kui vaimustusest ja vaimukustest särtsuv. Ainus, kes oleks võinud väärikalt Kreisiraadio mantli pärida ehk Elmayonesa oli lõpuni särtsakas. Ei tea, mida selleks seal Ar­gentinas manustatakse? Seevastu Amy Winehouse’iks maskeeritud Jana Kask tundus liikuvat sellise raugusega, et pilt äh­vardas hanguda.

Natuke soome nalja ka

Hääletamise ajal lasti lahti üks ülekaaluline noormees, keda esitleti Õhtuelu 25 reporteri Leemet Munana. Kuigi nende klippide kallal oli kuus inimest töötanud, ei olnud meedianaljad üldse naljakad. Pigem oli see selline soome nali, mille puhul peab en­ne tunni saunas olema ja palja peega järve hüppama, et kohale jõuaks. Seda enam, et kollase meediaga klikke ja SMS-hääletust promov lauluvõistlus saeb nende naljadega sama oksa, kus ta ise istub.