Kui võimas ilmataat on inimene?
Kliimavaidlustes nähakse probleemi peamiselt selles, kas inimtegevuse tulemusel õhku paisatud kasvuhoonegaasid on põhjustanud jälgitava soojenemise või mitte. Vähem vaidlustatakse kliimasoojenemist ennast, kuigi leidub kriitikuid, kes kogu globaalse soojenemise kahtluse alla seavad.
„Tegu on vaidlusega, mis aktiveerub alati, kui kliimaküsimus ka poliitiliselt kuumeneb,” kommenteerib keskkonnafüüsik, Tartu ülikooli meteoroloogia professor Rein Rõõm. Tema sõnul on kliimasoojenemine ja inimese roll selles täiesti akadeemiline teaduslik probleem, mille uurimine ja lahendamine kuulub eriteadlaste kompetentsi.
„Teaduslikult on kliimasoojenemisega seotud küsimustering päris korralikult läbi uuritud ja leidnud kajastamise ÜRO juures tegutseva valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) kaasatud vähemalt 2500 teadlase raportites. Viimane selline ilmus 2007. aastal. Sellest küll ei järeldu erilist võimalust kliimasoojenemist vältida ja inimsugu kliima untsu keeramise patust puhtaks pesta,” ütleb Rõõm.
Kliimamajanduse juhtroll
Olulise dimensiooni kliima-probleemile lisavad sotsiaal-majanduslikud järelmid. „Siin ei ole tegu enam teadusliku, vaid majandusliku küsimusega,” ütleb Rõõm, „sel põhjusel on probleemikäsitlus lakanud ajakirjanduses olemast teaduspõhine ja saanud (geo)poliitilise lobi objektiks. Nii et kui akadeemik Anto Raukas väidab veendunult, et inimtegevus ei mõjuta kliimat üldse, siis kuulen rääkimas mitte teadlast, vaid pigem majaomanikku,” ütleb Rõõm.
Kliimasoojenemise poliitiliste vastuargumentidena on kasutusel mitmesuguseid vandenõuteooriaid, alustades sellest, et tegemist olevat arengumaade sobinguga arenenud tööstusriikide vastu, eesmärgiks ressursside pumpamine tööstusriikidelt arengumaadele.
„Sellises kontekstis on ka Eesti, kes loodab lähiaastatel kasu lõigata saastemaksudega kauplemisest, olles kaudselt või otseselt üks osaline selles,” ütleb Rõõm.
Geoloogiline tegur, nagu mandrite paiknemine, on peaaegu muutumatuna püsinud miljoneid aastaid ja püsib veel küllaltki pikas tulevikus. Astronoomiline tegur on solaarkonstant – Päikeselt Maale saabuv kiirgusenergia võimsus ruutmeetri kohta, mille jälgitavat suurust on vähemalt viimase paari miljoni aasta jooksul reguleerinud Maa orbiidiparameetrite perioodilised fluktuatsioonid, tuntud Milankovicˇi tsüklitena.
„Tsüklite seis on praegu niisugune, et kui 6000–7000 aasta eest oli Maa kliima kõige soojem pärast viimast jääaega, siis sest-saadik on toimunud ning praegu peaks jätkuma suhteliselt ühtlane ja aeglane jahtumine kiirusega 0,5 ̊C aastatuhande kohta, nii et 20 000–30 000 aasta jooksul peaks Maa sujuvalt suubuma uude jääaega,” selgitab Rõõm, „aga vaat ei suubu. Toimumas on hoopis midagi ennenähtamatut: kliima praegu hoopis soojeneb, ja seda 20 korda kiiremini normaalse, tsükli-järgse jahtumistempoga võrreldes. Et kliima iseenesest ei fluktueeru, siis peab kõrvuti astronoomilise teguriga olema veel mingi tegur, 20 korda mõjusam astronoomilisest.”
Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi klimatoloog professor Rein Vaikmäe rõhutab, et need tsüklid mõjutavad Maale jõudva päikeseenergia kogust isesuguste perioodidega ja võivad aeg-ajalt üksteist võimendada või kompenseerida. „Astronoomide andmetel on just praegu periood, kus tsüklid üksteist kompenseerivad ja seetõttu pääsevad rohkem esile kõik teised Maa kliimasüsteemi mõjutavad tegurid, sealhulgas inimmõju,” nendib Vaikmäe.
Rein Rõõm juhib tähelepanu ka atmosfääri omadustele: „Kliimaskeptik Arno Arrak esitas novembris Postimehes ebatäpseid fakte (soojenemine olevat alanud alles 1977 jne) ja toob põhiargumendiks satelliitidelt jälgitava kiirgusbilansi, mis ei näita erilisi soojenemise märke.”
„Tegelikult on vastavuses kiirguslevi teooria põhitõdedega siin kõik korras ja just nii peabki atmosfäär käituma. Süsihappegaas on klimaatilise tasakaalu seisukohast oluline ääretingimus, palju mõjusam kui Raukase nimetatud astronoomiline tegur. Selle kontsentratsiooni tõus atmosfääris suurendab oluliselt atmosfääri optilist paksust infrapunapiirkonnas.”
Inimkonna globaalsoojenemise süüst puhtaks pesemiseks ei piisa inimtekkeliste kasvuhoonegaaside mõju eitamisest. Tarvis on leida alternatiivne kliimafaktor, kliimat kujundav ääretingimus, mis oleks sama mõjus ja tooks kaasa sama kiire soojenemise, nagu seda põhjustab kasvuhooneefekt, arvab Rõõm.
Vaikmäe arvab, et kuigi me kliimamuutustest kindlas kõneviisis rääkida veel ei saa, oleks vastutustundetu mitte tegut-seda olukorras, kus kliima soojenemist kinnitab üha enam fakte.
