"Kuiv seadus" kääritas Eesti parima veini

Veinimetropol Põltsamaal peidab oma veinikeldrites jooke, mis ei võistle küll Euroopa kvaliteetveinidega, kuid muutuvad iga aastaga aina paremaks.

Põltsamaa veinid paranevad nagu head eliitveinidki, kuid teisel põhjusel: iga aastaga täiustatakse kunagi peedikaks nimetatud puuvilja- ja marjaveine, mis nüüd enam ammu nurgatagune rüübe pole.

Põltsamaa veinitsehhi maastik on pigem tööstuslik kui ajalooline. Nõukogude-aegsed ruumid ja sisseseade ei meenuta kuidagi auväärset veinitootmist, mida näiteks Prantsusmaal serveeritakse pigem kunsti kui ärina.

Veinitsehhi metallmahutid ja roostevabad seadmed jätavad hoopis mulje, nagu valmistataks siin endiselt kosmonauditoitu nagu nõukogude kosmoseajastu hiilgeperioodil. Kuid nüüd toodetakse hoopis euroilmelisi konserve, mahlasid ja moose. Ning loomulikult ka dessertveine. Uued sordid Kirsisuudlus ja Vaarikamusi on just sellised, mida tihti poest küsitakse: magusad, tumedad ja kanged.

Veine toodetakse Põltsamaal tööstuslikult 1920. aastast. Kui kaua aga lossikeldrites veini enne kääritatud on, võib vaid aimata. Isegi endisest vabariigi-ajast on säilinud vaid pudelid, sisu on ammu ära joodud.

"Marjaveine ei saa väga kaua hoida, nende tipphetk saabub umbes 10-aastaselt," räägib turundusjuht Anti Orav. "Viinamarjaveine ei sälitata ju ka sajandeid, juua nii vanad veinid enam ei kõlba. Seal nauditakse fakti, et nad on nii iidsed ja pole veel ära joodud."

Marjaveini retsept

Marjaveinidel on oma tehnoloogia ning joojaskond. Ja veinimeistrid ei käi Prantsusmaal ega Itaalias õppimas. Lõunaeurooplased ei oska Põltsamaa veinimeistrite arvates üldse nii hästi puuviljaveine valmistada kui siinsed spetsialistid, kes on seda tööd teinud üle 30 aasta. Veinivalmistajate järelkasv tuleb tavaliselt Tehnikaülikooli toiduainete tehnoloogia üliõpilastest või Toiduainetööstuse tehnikumist. Retseptid on salastatud, sellepärast ei saa asjasse pühendada inimesi tänavalt.

Kuna viinamarjaveinidega võrreldes on marja- ja puuviljaveinide tooraine happesisaldus suurem, tuleb valmistamise käigus suhkrut juurde panna. Lõpptulemuseks ongi üsna magus vein.

"Kui mõni inimene ütleb, et pärast veinijoomist pea valutab, siis ei ole see tavaliselt halvast joogist, vaid liigsest joomisest," kaitseb Orav Eesti veinisorte. Uusi sorte vanadega enam võrrelda ei kõlba, sest nüüd rõhutakse rohkem kvaliteedile. Marjavein tahab vähemalt üks aasta käia. Nõukogude ajal kiirendati seda protsessi, et tootmismaht suurem oleks. Nii sündisidki võsa vahel võtmise peedikad.

Gorbatshov tegi Eesti parima veini

1995. aastal toimus Strassbourgis Eesti kultuuriinimeste korraldatud vastuvõtt, kus laual oli Põltsamaa Kuldne 1986. aastast - meenutus Gorbatshovi kehtestatud "kuiva seaduse" tagajärgedest. Veinispetsialistid ei uskunud, et õunast midagi nii head võib teha. Põltsamaal nimetati selle aastakäigu "kuldne" Eesti hetke parimaks veiniks. üksikutes kõrvalistes poodides on seda karpi pakitud luksusveini siiani saada. Parima veinisordi eest võlgneb eesti rahvas tänu Mihhail Gorbatshovile, kes keelas alkoholi tarbimise ja tootmise. "Veinimeistrid ei saanud mahutitesse laagerdama pandud veini pudelisse villida, sest müüa enam ei tohtinud," meenutab Anti Orav. "Jook jäi seisma palju kauemaks, kui ette nähtud. Lõpuks välja tulnud õunavein oli aga nii hea, et see tuli villida erilistesse pudelitesse ja panna karpi kui väärtvein."

Nüüd on veinimeistrid sellest õppinud ja panevad mõne hea aastakäigu veini laonurka ootama. Mis vaatides praegu käärib, veinimeistrid veel ei ütle. "Võib-olla enam ei tulegi nii head veini," põhjendab veini- ja mahlatsehhi juhataja Kalle Ojassalu. Siiski vihjab ta, et 1991. aasta märjukesest, mis oma tundi ootab, võib samuti midagi tavalisest erilisemat tulla.

Veinimeistrite saladused

Tootmisruumides on tunda alkoholi, õunamahla ja mingite tundmatute lõhnade segu. Lae all torudes voolab vein käärimistünnidesse, kus tal lastakse rahus mõni kuu käärida.

Pastöriseerimise järel algab veini laagerdamine. Pärast pooleaastast seismist tuleb joogil arvatavasti juba pudelisse minna. "Seda me ei ütle, kuidas õnnestub saada Põltsamaa Tõmmu erilist ja järeletehtamatut värvi," salatseb veinimeister Ojassalu. "See toon on seotud mahlasaamise nippidega," lisab ta napisõnaliselt.

1995. aasta sooja suve mahlast loodavad Põltsamaa veiniasjatundjad üle keskmise joogi saada. "õunaveini kohta on veel vara midagi öelda," lisab Ojassalu, kui meist mööduvad valges kitlis laborandid, värske vein katseklaasis. Seni soovitab ta veinisõpradel otsida üles haruldaseks muutunud 1986. aasta Põltsamaa Kuldne ja proovida, millist nestet 10 aastat seisnud õunaveinist võib saada.

KAIDO EINAMA