Kuulus enesetapja Ernest Hemingway

Ikka ja jälle tegeleb isa vabasurmast sisemiselt vapustatud Ernest Hemingway oma loomingus enesetapuga, võitleb kiusatusega samuti toimida.

Põhjused enesetapuvalmiduseks ja sellele kalduvuseks peitusid tema isiksuses. Hemingway oli depressiivse eelsoodumusega. Tema meeleolukõikumised sarnanesid äikeseilmaga kirjaniku hinges ja ulatusid tuulevaikusest tormini. Masendus oli perekonnas pärilik: ka Hemingway õde Ursula ja vend Leicester valisid vabasurma.

Bestselleriga “Kellele lüüakse hingekella” (1940) oli Hemingway oma kirjandusliku kuulsuse tipul. Järgmisel kümnel aastal ei järgnenud raamatule midagi nimetamisväärset. Juba hakkasid kriitikud teda maha kandma, kui isepäine sell võttis hoogu viimaseks literaarseks hoobiks. 1952 ilmus jutustus “Vanamees ja meri”, mille eest ta sai hinnatud Pulitzeri autasu ja 1954. aastal “jõulise epohhiloova meisterlikkuse eest kaasaegse jutustuse kunstis” Nobeli preemia, mida ta oma kehva tervisliku seisundi tõttu ei saanud siiski isiklikult vastu võtta. Vana kalur Santiago on püüdnud hiiglasliku mõõkkala, kelle ta pärast kahepäevast võitlust elu ja surma peale lõpuks ikkagi tapab. Tundub, et tal on õnnestunud sooritada elu parim püük; tagasiteel jookseb kogu tema pingutus ja vaev siiski liiva, sest haid söövad mehe saagi ära ja Santiago viib koju vaid kalaluud ja ei midagi muud. Võitja ei saa midagi. See tõdemus ongi ilmselt kirjanduslik pärand, mille Ernest Hemingway meile jättis.

MISSUGUNE INIMENE PEITUB SUURE AMEERIKA KIRJANIKU MÜÜTILISE KUJU TAGA? Mitte mingil juhul supermees, kuigi ta kogu aeg just selle imidÏi kallal töötas, kindlasti aga eriti keerulise siseeluga isiksus. Võib-olla on mehe olemust kõige lihtsam kirjeldada tema käitumise kaudu oma abikaasadega, tema niinimetatud naistepildi kaudu.

Hemingway oli neli korda abielus. Pärast lahutust oma esimesest abikaasast abiellus ta ajakirjanik Pauline Pfeifferiga, kellega mehel oli suhe juba Elizabeth Hadleyga abielus olles. Mõnda aega oldi kolmiksuhtes, mis siiski varsti purunes. Pulmad peeti katoliikliku kombe kohaselt. Hemingway oli 1918. aastal katoliku usku astunud. Pauline oli väga intelligentne, sale, kena ja pärines jõukast perekonnast. Ta imetles andekat kirjanikku, andis mehele kirjutamise juures suurepärast nõu ja tegi kõik, et ta oleks õnnelik. Abikaasast neli aastat vanem naine sünnitas talle kaks poega, Patricku ja Gregory, ning pidas ta kõrval vastu kolmteist aastat, 1927. kuni 1940. aastani, kuigi juba pärast noorema poja sündi novembris 1931 liikus kooselu kriisi poole. Ernest Hemingway oli oma poegadele hiljem hea hoolitsev isa, aga imikutega ei osanud ta midagi peale hakata. Nende kisa käis talle närvidele, see segas meest töö juures nii väga, et ta vahel ilma pikemata põgenes, jättes pere mitmeks kuuks üksi.

Ernest pettis Pauline’i piltilusa modelli Jane Kendelliga ja kasutas iga juhust Floridas asuvast ühisest kodust Key Westist lahkumiseks, et käia oma radu. Kirjanik ei olnud perekonnainimene, monogaamset elu ei kannatanud ta pikalt välja. Mehed ei ole monogaamiaks loodud, ütles ta ükskord. “Nad tahavad kedagi uut, kedagi nooremat. Kui naine on tõmmu, tahavad nad blondiini, blondi vahetavad nad punapea vastu... Nad tüdinevad ära ühest naisest... Mida paremini naine meest kohtleb ja mida suuremat armastust tema vastu üles näitab, seda kiiremini temast tüdinetakse.” Ta oli kõige ehtsam macho.

VÕÕRANDUMINE, EEMALDUMINE JA LAHUTUS TEISEST ja siis ka kolmandast naisest toimus sama skeemi järgi. Hemingway algatas kõigepealt abieluvälise suhte, hoidis seda salajas kuni võimalik, mängis muu maailma ees musterabikaasat ning liikus pärast vältimatuks saanud lahkuminekut avalikult, ebaviisakalt ja sageli isegi vägivaldselt lahutuse poole.

Oma kolmandat naist, esimest, kes oli mehest noorem, õppis ta tundma 1936. aastal Key Westi baaris. Martha Gellborn oli ka ajakirjanik. Günekoloogi tütar oli kena, haritud, aga vastandina oma mõlemale eelkäijale kõike muud kui allaheitlik ja üldtunnustatud naiserollile vastav, niisiis absoluutselt mitte naisetüüp, keda macho soovib. Hemingway ei talunud eriti üksiolemist. Ta tundis end siis abituna, põdes oma depressioone või allus joomatõvele. Ta tahtis enda kõrvale emast isendit, kes tema eest armastavalt hoolitseks, aga ei olnud omalt poolt valmis seda hoolt natukese vastuarmastusega tasuma.

Marthale käis elu Kuubas asuvas Finca Vigia’s, mille ta abikaasa oli endale ostnud, peagi närvidele, Ernesti joomisest, kalapüügist ja jahist sai tal kõrini. Ta oli iseseisev isiksus, kellele elukutse tähendas palju. Ikka ja jälle võttis naine vastu juttude ja reportaaÏide kirjutamise ülesandeid ajalehtedelt maailma erinevates osades ja jättis härra Hemingway saatuse hooleks. Peale selle häirisid Marthat üha enam abikaasa halvad kombed ja veidrused – Hemingway pidas vahetevahel rohkem kui 30 kassi. Kuulus kirjanik ei olnud mitte mingil juhul härrasmees, vaid hoopis mühakas. Ta ei hoolitsenud enda eest, ei pööranud tähelepanu välimusele ja esines rõhutatult proletaarsena. “Ernest oli äärmiselt räpakas, üks lohakamatest inimestest, keda ma tunnen,” konstateeris naine lahutuse järel. See oli kahtlemata leebe ja tagasihoidlik hinnang. Kui sõjakangelane 1944. aastal pärast õnnetust peahaava ja raske ajupõrutusega Londoni haiglas lamas ja kaastunnet ootas, keeldus Martha tema eest armastavalt hoolitsemast. Juba ammugi mõranenud suhe oli purunenud.

“I am sick of her Prima-Donna-ism, I made a mistake on her” (mul on kõrini tema primadonnatsemisest, ma eksisin temas), kirjutas macho ühele sõbrale. Tema mehelik uhkus oli saanud valusa hoobi. Abielu lahutati 21. detsembril 1945, aga tõutäkk, kes ta tegelikult üldse ei olnud – ka see oli üks tema avalikkusele määratud poosidest –, oli ammugi teise naise juures lohutust leidnud. Juba enne oma järjekordset, neljandat abielu, pani Ernest oma kaaslanna Mary Welshi taluma tunnete kõikumist seinast-seina. Pärast tüli mehe käitumise pärast Marlene Dietrichi suhtes, kellega ta flirtis samaaegselt Maryga, lõi mees naist rusikaga, ning too nimetas kirjanikku naistepeksjaks ja armetuks, rasvaseks, naeruväärseks argpüksiks, mis meest rohkem lõbustas kui pahandas. Teineteisest lahus olles kirjutas Hemingway oma “kõige kallimale vallatukesele” (dearest pickle) armastuskirju, mis on tema kohta lausa ülevoolavalt tundelised. Nii kinnitas mees näiteks: “Ma armastan sind ja jään alati armastama... Meie taaskohtumine saab olema imeline ja ma olen sulle truu iga hetk, kui sinust eemal viibin. Oma südames, peas ja oma kehas.” Kehvadest oludest pärit ja ametilt ajakirjanik Mary otsustas, hoolimata kõikidest hoiatusmärkidest, Ernest Hemingwayga abielluda. Naine lahutas, loobus tööst, naasis koos mehega Teise maailmasõja lõpupoole Kuubale ja jäi tema kõrvale.

Mehe surmani kestnud abielu oli kõike muud kui õdus harmooniline kooselu. Hemingway, kelle tervislik seisund jättis tublisti soovida, kel esines potentsiprobleeme ja kes ei saanud lihtsalt vananemise ja vanakssaamisega hakkama, kohtles oma naist alandavalt, jämedalt, lausa brutaalselt. Ta ei ilmutanud Mary vastu armastust, sõimas teda ropult, esitas talle valesüüdistusi ja näitas nooremate naiste suhtes üles seda rüütellikkust, mida Mary tunda ei saanud. Naine oli mitu korda teda maha jätmas. Aga siis mõtles ta jälle ümber, saatis kirjanikku reisidel, safaritel Ida-Aafrikasse, viibis joomingute ajal mehe seltsis. Kui abikaasat ei olnud kodus, tabas Hemingwayd melanhoolia. “Kui ta on reisile läinud,” märkis ta süngelt, “on Finca tühi nagu kõige tühjem pudel, mille ta on lasknud ära viia, ja mina elan vaakumis – üksi nagu raadiokest, kui patarei on tühi ja pistikut silmapiiril ei paista.” Kui kirjanik Kuubalt lahkus, asus Mary koos temaga Idahosse, Ketchumisse, mehe viimasesse elupaika.