Te olete mänginud korduvalt vene teatris. Milliseid raskusi teeb näitlejakooli erinevus?

Olen mänginud ka koos soomlastega filmis. Koolierinevustest on tähtsam anne. See on suur vedamine, kui saad teha tööd andekate partneritega. Koolierinevused võivad isegi põnevad olla.

Aga Teie enda teatrikool. Keda peate oma õpetajaks?

Näitlejakooli andis mulle Grigori Kromanov. Ta oli kui balleti repetiitor, kes on kogu aeg su kõrval ja parandab iga sammu. Kromanov hakkas meid õpetama teisest kursusest ja alustas nullist. Panso oli tollal väga hõivatud vanema kursusega ja esimesel aastal meil erialatunde peaaegu ei olnud. Margus Vaher kutsuski siis lavakunstikateedrit inglise keele kallakuga tantsukooliks. Panso ütles pärast esimese kursuse eksamit, et see ei ole isegi isetegevus vaid debiilikute näitering.

Kromanov oli loomult analüütik. Ta õpetas näitlejat minema esituse vabaduse poole. Me dubleerisime koolis ühte ja sama rolli ja Kromanov ütles, et sa ei pea tegema samamoodi nagu teine. Ta õpetas minema iseendani. Väga tähtis on jõuda isikliku tõepärasuseni. Tihti öeldakse, tahan mängida nagu Marlon Brando või veel keegi... See on minu meelest absurd.

Kas Teil siis ei ole olnud näitlejaid, kelle eeskuju on innustanud?

Ma olin väga noor, kui nägin Giulietta Masinat Fellini ”Tees”. See mõjus. Ema viis mind lapsena vaatama ”Kariibia öid”, mis olid alla 16-aastastele keelatud ja valetas piletikontrollijale, et tal ei ole last kuhugi jätta.

Olen imetlenud Innokenti Smoktunovskit. Adolf ·apiro on öelnud, et tal on olnud õnne töötada koos kahe geniaalse näitlejaga: Smoktunovski ja Ants Eskola. Ma vaatasin kõiki ”Armsa luiskaja” etendusi, kui ma töötasin Noorsooteatris rekvisiitorina – see oli ka teatrikool.

Aga Panso? Kas Panso kutsus Teid pärast kooli Draamateatrisse?

Panso oli... (viitab üles, taeva poole – A. L.). Panso oli see, kes piltlikult öeldes võttis kratist kinni ja ”viis mu teatrisse”. Tänu temale läksin ma Noorsooteatrisse rekvisiitoriks, kui ma esimest korda lavakunstikooli sisse ei saanud. Kas tema mind Draamasse kutsus, ma ei tea. Tollane direktor Kalvo ütles enne suunamist, et ma saan Saluri ”Külalistes” rolli ja lisas, ilmselt te tulete Draamasse. Seda ei tohtinud siis teistele rääkida.

Näitleja roll sõltub sellest, milliste lavastajatega õnn teda kokku viib. Kuidas Teil on lavastajatega vedanud?

Kui vaadata Eesti teatripilti, siis lavastajatega on mul vedanud üle ootuste hästi. Ainuüksi kahe esimese aasta jooksul oli mul rohkesti häid lavastajaid: Kromanov, Panso, Raid, Mikiver, Sakari Puurunen.

Mikiver kutsus Teid legendaarse ”Neljakuningapäeva” lavastuse üheks kuningaks. Miks?

Ma ei tea. Ma sain teada sellest osast, kui lugesin seina pealt käskkirja. Kolleeg Ago Saller viskas veel nalja: ”Venelane pandi mängima eestlaste kuningat.” Ma viskasin vastu, et miks ma ei või, kui Baskin mängib kuninga rolli Panso lavastuses ”Richard III”.

Olen mõelnud, et neljas kuninga esitajas olid koos kõik erinevad inimlikud tahud. Valitseja, sõjamees, mõtleja ja mina olin see kõige noorem, võibolla luuletaja.

Mis tunne oli mängida keelatud lavastuses?

Kui me mängisime, siis tundus meile igal etendusel, et teeme seda esimest ja viimast korda. Koos läbimängudega oli ”Neljakuningapäeva” kokku 10 etendust, enne kui see maha võeti. Etendustel istusid funksionärid, kes püüdsid leida kinnitust väitele, et Kaplinski näidendi abil püütakse parodeerida Lenini tsitaate.

”Neljakuningapäev” oli minu jaoks ainulaadne kogemus. Me olime laval väga ühtsed, kõik näitlejad olid seda tehes väga lähedased. Ja mis kõige hullem: ma sain selle rolli eest veel komsomolikomitee diplomi. See iseloomustab hästi seda aega.

Te teete koos Ülle Kaljustega ”Zorbases” imeilusad osad, mängides massistseenides. Draamateatris on praegu palju ilusaid kõrvalosi, kokkumäng sujub hästi. Kas saab rääkida heast ajast, kus hoitakse kokku?

Kokkuhoidmise mõiste on suhteline. See sünnib teatris konkreetses lavastuses, konkreetse lavastaja ja konkreetsete näitlejatega. Kokkumäng on minu jaoks professionaalsuse kriteerium. See, et sa mängid partnerile, see ongi teatri alus.

Üks loomeperiood Te elus oli seotud Evald Hermakülaga.

Evald Hermaküla on minu jaoks olnud kogu aeg üks suurtest lavastajatest. Ta oskas näitlejale seada nii põnevaid ja kättesaamatuid eesmärke. Kui tundus, et sa oled need saavutanud, siis ülesanne avardus eest ära. Põnev on teha tööd Mikiveriga, kes ise peenelt suunates jätab näitlejale lootuse, et näitleja tuli ühe või teise lahenduse peale iseseisvalt. Kunagi ma ütlesin Hermakülale ja Mikiverile, et minu käest ei ole vaja küsida, kas sa seda rolli mängid. Ma olen iga rolliga nõus.

Kas Te olete kuulsa Stanislavski lause ”Ei ole suuri ja väikeseid osi, on vaid suured ja väikesed näitlejad” veendunud pooldaja?

Seda on tänapäeva Moskvas parafraseeritud: ”Ei ole suuri ega väikeseid osi, on vaid suured ja väikesed palgad”. Tegelikult ei ole ükski Eesti näitleja oma tööga rikkaks saanud.

Kas näitleja kutse on teie arvates eriline?

Ta on eriline kõikide kunstide skaalas. Minu meelest on kohatu, kui näitleja töö kohta öeldakse, et ta on prostituut. See on üks teine töö – maailma kõige vanem elukutse. Minu jaoks ei ole siin midagi ühist.

Aga iga tööd tuleb teha rõõmuga. Ma olen rõõmus, et ma olen saanud seda tööd teha, mida ma olen tahtnud teha.

Olete saanud hiljaaegu vanaemaks. Kuidas vanaema ikka jõudmine mõjutab näitlejatööd?

Ampluaast on mõttetu rääkida. Ka eal ei ole teatris tähtsust. Tähtis on see, kuidas näitleja mõistus, hing ja füüsis tasakaalus püsivad. Üks tsirkusekloun on öelnud, et tal on hea ”bilanks”, millega ta mõtles just seda tasakaalu, mis näitleja ta tööks vabaks teeb. Õnn on see, kui üle 40 näitlejanna saab mängida oma eale vastavat rolli.

Kriitika suhtub norivalt komöödiatesse, kuid paljud näitlejad mängivad heal meelel just heas komöödias. Kuidas suhtute komöödiaÏanri?

Üks jube asi on huumorimeele puudumine ja teine jube asi on labane nali. Komöödia on näitleja jaoks kui peenmehaanika.

Te olete põhimõttelistes asjades väga järjekindel. Põikpäisuseni. Miks?

Ma ei nimetaks seda põikpäisuseks. Mu hasartsus mõjub ka teistele elualadele ja kui miski käib väga mu väärtushinnangute vastu, kaotan kergesti mõõdutunde.