Märt Karu mõõdab aega motikates
Märt Karu (51) kuulub meeste hulka, kellel kodus igast kuurinurgast mõni roostes mutter või vana romu vastu vaatab. Teisiti üks tõsine motikamees oma elu ette ei kujuta.
Samasugune vaatepilt avaneb seal ka praegu, kuigi mees ise on restaureerimise ammu lõpetanud. Kunagi ei tea ette, millal mõnd jubinat jälle vaja võib minna. Märt Karu teab mitut meest, kel kodus oma viiskümmend mootorratast paremaid päevi ootamas.
Karu sai ise esimest korda motikat proovida kümneaastaselt. "Peeti minu ristseid ja õe pulmi. Üks mees tuli peole oma IZ-49ga ja pakkus sellega sõita. Sain maigu suhu, kuigi teekond polnud just pikk. Juba esimeses kurvis kihutasin seitsmekümnega kraavi."
Hiljemgi on Karu end pärast sõitmist kraavist leidnud. Ühel korral sooritas ta õhulennu üle Zaporozhetsi katuse. Motomees usub, et on elus ainult tänu kiivrile. Kiivri kandmise nõue tuli kuuekümnendate lõpus.
"Kui kuuekümnendatel esimest Jawat Pirita ringrajal nägin, võttis sipelgad mööda selga jooksma küll!"
Seitsmekümnendatel oli motikameeste paradiis Raasikul, ühes vanas kuuris. Sealsed viis-kuus fanaatikut ei ehitanud rattaid oma maitse järgi ümber, vaid püüdsid taastada nende ajaloolist algupära. Nüüdseks on sellest kitsast ringist välja kasvanud Vana Mootorratta Klubi.
Õigeks restaureerimiseks tuleb ajalugu uurida ja jooniseid hankida. "Palju kirjandust olen saanud Rävala puiestee poest. Mul on selliseid, mida Eestis vaid kaks-kolm tük- ki," ei varja Karu oma heameelt.
Selleks, et leida väärtuslik ajalooline masin, peab õnne olema. "Enamasti peatan külateel mõne traktoristi ja küsin, kus sealkandis tehnikamehi leida on. Tavaliselt saadetakse mind üha järgmise inimese juurde. Vaid ühel juhul kümnest on tulemuseks väärtuslikud asjad. Karu liigub kavala näoga toanurga poole ja sikutab välja roostes ratta. "Mul on autohuvi ka. See siin kuulus Tallinna esimesele autole. Tänaseks on leitud ka üks raamijupp ja iste. Ülejäänu tuleb jooniste järgi ise juurde ehitada."
Vana auto või mootorratta taastamine on tõeline kogumis- ja teadustöö. Karu veendumuse kohaselt peab masina värv jääma algupäraseks. Kui toru on tsingitud, siis nikeldada seda ei sobi. "Kõigepealt tuleks mootorrattast teha mõned fotod, et reastaureerimisel eksitusi vältida. Seejärel peaks sisse seadma päeviku, kuhu kantakse olemasolevad ja vajaminevad osad. Vana roostes värv nühitakse liivapaberiga maha."
Kui vana mootorratta saab vedamise korral kätte paari tuhandega, siis uuendamisele kulub vähemalt teist samapalju materjali raha. Karu arvates vanaaegse mootorrattaga teksad ja tossud ei sobi. Niisiis tuleb muretseda ka ajastutruu ülikond, kiiver või nahast müts ja sõiduprillid.
Mootorratas on ikkagi sõitmiseks tehtud. Teisiti ei saaks kunagi kogeda ka imelist vabaduse- ja ühtekuuluvustunnet, mida autojuhtide seas kunagi ei kohta.
