Minevikku ja tulevikku võivad tajuda ka loomad
Inimesel on võime oma meeles taastada minevikku ja kujutleda end osalema tulevikus, aga mitte teistel olenditel. Loomad on lukustatud olevikku.
Siiski on osa loomade käitumise uurijaid viimastel aastatel hakanud kõnelema sellest, et mõned linnud, inimahvid ja veel mõned liigid võivad mõtelda ajas tagasi ja edasi. Nende oponendid aga kinnitavad, et see, mida nad peavad mäluks, pole midagi muud kui instinkt.
Teaduslik võitlus, millest anti ülevaade ka ajakirja New Scientist 1. novembri numbris, käib kuulsa eestlasest mälu-uurija Endel Tulvingu mängumaadel, mille mälu-uurija avas juba 1983. aastal. Siis esitles ta maailmale inimese episoodilist mälu, mis kutsub esile autobiograafilise mineviku.
Tol ajal eristas Tulving vähemalt kaht mälusüsteemi: episoodilist ja semantilist. Üks aitab meeles pidada isiklikke sündmusi, teine aga fakte, teadmisi maailma kohta. Kui te veel nädala pärast mäletate, et mälul on mitu eri süsteemi, siis olete siit artiklist talletanud selle teadmise oma semantilisse mällu. Kui te mäletate ka, et artikli lugemise ajal kukkus naabrikoer pööraselt haukuma, laps tuli taskuraha paluma ja sõber helistas uksekella, siis teeb selle töö ära episoodiline mälu.
Mäletab eelnevat
See eristus on selge. Kuid võtame koera, kes läheb põõsa alla maetud kondi järele, orava, kes leiab talvel oma pähklid üles, ja rähni, kes on puukooreprakku sepikoja ehitanud. Mida nemad oma eluseikadest mäletavad? „Mitte midagi,” ütleb Tulving üllatuslikult. „Koer teab, et kont on põõsa all, kuid ei mäleta episoode, mis juhtus siis, kui ta konti mattis.”
Loomade puhul on väga raske kindlaks teha, mida nad mäletavad minevikust ja oskavad plaanida tuleviku kohta. Inimese uurimisel küsitakse katsealustelt midagi kavalat mineviku ja tuleviku kohta ja saadakse verbaalne vastus. Loomadelt seda muidugi ei saa.
Inimese episoodiline mälu vajab eneseteadvust, kinnitab Tulving. Sel alusel on loomade episoodilist mälu niisama hästi kui võimatu tõestada. Kavalad loomauurijad on seetõttu välja mõelnud episoodilise-sarnase mälu mõiste. See mälu vajab vaid seda, et loom mäletaks, mida, kus ja millal ta tegi.
Säherduse mälu olemasolu on kinnitanud hulk loomade treenijaid – alates delfiinidest, jätkates šimpansitega kuni vareslasteni välja. Tänu kavalatele katsetele on näiteks veendutud, et laiksilm-delfiinid mäletavad, millist harjutust nad sooritasid eelmisena. Tuvid ja rotid suudavad osutada noka ja ninaga piltsümbolile, mis tähistab nende viimati tehtud tegu. Leipzigi Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi teadlased Nicholas Mulcahy ja Josep Call õpetasid 2006. aastal bonobosid ja orangutane kasutama tööriista ja peitsid selle eri tubadesse, kus mõnes neist sai selle abil toitu kätte. Muutes tubade olukorda, selgus uurijate kinnitusel, et loomad suutsid ette näha tööriista kasutamise võimalust tulevikus.
Kuid see, mis näib meile plaanimisena, võib olla pelgalt klassikaline tingiv käitumine. Kui tööriistaga saab kustutada janu, saades selle abil kätte puuviljamahla, siis suudab loom ka tulevikku nägemata taibata, et riist peab olema käepärast.
„Olen olnud selles vaidluses pikemat aega ja tunnen enamikku sellest väikesest aktivistide grupist,” kommenteerib Tulving. „Kenad inimesed ja tõsised teadlased kõik. Päris tühjaks tööks ma nende tegevust ei pea. Mõni nendest, nagu Nicola Clayton Cambridge’ist, on välja nuputanud mitmed uued meetodid ja nende abiga on paljud loomad-linnud nüüd saanud palju targemaks, kui nad olid varem.”
Clayton ja ta kolleegid on muu hulgas näidanud, et teatud vareslased mitte ainult ei mäleta seda, kuhu nad maitsva toidupala olid peitnud, vaid mida ja millal nad peitsid. Kui näiteks tõuk jääb liiga kauaks maa alla peitu, siis see rikneb. Paistab, et pasknäärid ei näe vaeva parim enne aja ületanud tõukude väljakaevamisega.
Otsivad maitsvamat pala
Ühes oma katses püüdis Clayton uurida, kui palju suudab pasknäär ette mõtelda. Nad võimaldasid lindudel pääseda kahte eri ruumi ja treenisid neid ootama, et mõnel – kuid mitte igal – hommikul saavad nad kindlast ruumist seedripähkleid. Teises ruumis polnud kunagi midagi. Ühel õhtul avasid teadlased kolmanda ruumi, kus oli ohtralt seedripähkleid. Kohe hakkasid pasknäärid neid sealt tassima seni tühjalt seisnud ruumi. See tundub etteplaanimise hea näitena. Kuid on ka võimalk, et loomad olid katse ajal lihtsalt näljased.
Enne järgmist katset söödeti linde tublisti kas siis pähklite või teradega. Selgus, et linnud, kes olid söönud pähkleid, eelistasid süüa ja peita terasid ja vastupidi, mis näitas, et linnud otsivad midagi muud, kui seda, mida on just söönud.
Seejärel õpetati linde, kes olid varem üht laadi toitu ehk teri söönud, ootama teistsugust einet ehk pähkleid. Siis lubati neil toitu peita. Selgus, et linnud, keda toideti teradega, siis pähklitega ja siis lubati ligi oma peidikutele, hakkasid peitma teri – toitu, mis on pärast pähklite söömist kõige väärtuslikum. Linnud justkui püüdsid plaanida tulevikku.
