Marko Mumm

Monika Veisson (48) lõi kümme aastat tagasi oma keelefirma ja hakkas eestlastele sugestiivmeetodil võõrkeeli õpetama.

Tema õpilased on tunnis täiesti ärkvel ja terve mõistuse juures, õhtul magama minnes õpikut padja alla ei pane, ning Monika ise ei posi ega hüpnotiseeri.

“Noh, neid kõrvaklappe, ma tean, mõnes keelefirmas kasutatakse. Aga see ei tähenda sugestiivõpet, lihtsalt teksti kuulatakse nii,” lükkab Monika ümber kujutluse sellest, kuidas natuke rohkema raha eest keel tugitoolis ise pähe voolab.

“SELLEST MA KEELEKURSUST ALUSTANGI: sugestiivõpe pole mingi posimine. Et raamat padja alla ja kohe jääb kõik pähe. See on päris tihe töö. Laudu ruumis pole, aga õpikud ja kodutööd on. Õpetaja peab muidugi kogu aeg jälgima, et uus materjal jõuaks inimeseni kõikide meelte kaudu – nii kinnistub see rohkem ja jääb kauemaks meelde,” seletab Monika Veisson.

Pettunud nägude peale teatab, et jah, olgu: tunnis nad räpivad, hüppavad ja lennutavad palli, siis jälle vajuvad tugitooli sügavusse. Sugestiooni saavad ka – aga seda teeb õhkkond, mitte hiromandist juhendaja – sa saad, sa suudad, sa juba räägid.

Iga Sugesto keeletundi tulija valib endale uue rolli. Nii võib tegelik pere- või tööelu varju jätta ning unistada end vapraks ja ilusaks. “Ütlesin õpilastele, et mul on kümme last ja ma olen neljandat korda abielus,” muigab Monika. “Nad vaatasid tükk aega kahtlustavalt, aga kui hakkasin seletama, et esimene abikaasa oli sakslane ja praegune ameeriklane, läksid nad kergendatult mänguga kaasa.”

Sugestiivõppe valivad tihtipeale need, kel tahtmine keel kiiresti selgeks saada. Saavadki, kuid saladus peitub tavalisest suuremas tundide arvus (3–4 akadeemilist tundi kolm korda nädalas, lisaks keelelaagrid), lakkamatus vestluses ning kopsakas õppematerjalide pakis, mis nii mõnedki ära ehmatab.

SUGESTIIVÕPETAJAKS SAAMINE on omaette suur ettevõtmine ja iga filoloog sellega tegelema ei sobi, seletab Moskva ülikooli juures sugestiooni tudeerinud Monika.

Uusi õpetajaid oma keelefirmasse koolitab ta ise. “Inimene, kes tahab sugestiivõpetajaks saada, peab olema hea suhtleja, hea empaatiavõimega, et ta tajuks gruppi ja poleks ise liidrirollis. Niisugune heatahtlik ja rõõmsameelne,” loetleb Monika, kes keelefirma loomisest saadik on kogu aeg ka ise inglise keelt õpetanud.

Ta räägib, et kui kord õpetama hakkad, ei ole sellest lihtne loobuda. Ehkki kolm tundi järjest klassi ees seismist ja suhtlemist väsitab. Rohuks soovitab ta oma õpetajatele sporti. Lödi õpetaja, kes püsti seista ei jaksa, ei kõlba firmajuhi sõnul kuskile. Ise käib Monika suusatamas, ujumas ja tantsimas, kord aastas viib õppurid suusamäele keelelaagrisse.

“ABIKAASA KEELT ÕPPIMA mu juurde ei tule, kes ikka tahab, et oma naine kamandab,” naerab Monika. Küll on mõlemad lapsed käinud ta juures hääldust lihvimas. Õpetaja teab nimetada kahte õnnelikku abielupaari, kes tema kursustel kokku said ja kokku jäid. Motivatsioon, miks keelekursustele ajab, võib olla igasugune, pea-asi, et see olemas on.

“Ei ole olemas täiesti lootusetuid inimesi,” ütleb Monika eestlase keeleande kohta. “Kodused ülesanded tuleb ära teha enne magama minekut, nii on need hommikul paremini meeles,” nimetab ta nõksu, kuidas keeletunnis hiilata. “Ja vaadake inglisekeelseid saateid, rääkige igal võimalusel.”