Müüa palvela
“Meil on veel üks samasugune maapalvela, mida me mingil juhul ära ei müü, vaid oleme otsustanud ehitada ümber laagri- ja puhkekeskuseks. Seetõttu otsustasime pärast pikka kaalumist ühe palvela realiseerida, et saadud vahenditest teist renoveerida,” selgitab koguduse juhatuse liige ja abipastor Margus Mäemets müügi tagamaid.
Ühekorruselist palvelat kirjeldatakse müüki vahendava kinnisvarabüroo Saare Arendusbüroo kuulutuses kui 1792-ruutmeetrist keskmises seisukorras hoonet, millel on puuseinad, eterniitkatus ja ahiküte. Esimesel korrusel asuvad palvemaja saal, köök ja kaks tuba, teise korruse võib uus omanik aga ise välja ehitada. Kinnistu hind on 295 000 krooni ning maad saab juurde osta.
Palvemaja ehitust alustati eelmise sajandi 20-ndate aastate lõpus, kui rohkelt juurde tulnud koguduseliikmed ei mahtunud olemasolevatesse ajutistesse ruumidesse enam ära. Uus palvela avati 1932. aastal.
Sagariste (Sagaristi) kogudus tegutses külas kuni 2000. aastani, mil liikmeid jäi lõpuks nii väheks, et otsustati ühineda linnakoguduse ehk baptistide, priilaste, evangeeliumi kristlaste ja nelipühilaste ühendatud Kuressaare Siioni kogudusega. Sagariste külas, kus palvela asub, elab abipastori andmetel praegu vahest paar peret.
Abipastor selgitab, et palvelal on üldiselt sama funktsioon mis kirikul. Kas uus omanik peab hoonet ostes arvestama mingeid eritingimusi? “Ostjale ei ole lihtne ette kirjutada, milleks ta võib seda kasutada ja milleks mitte. Parimal moel teeniks koht mingi sotsiaalobjektina, miks mitte ka elamuna. Ilmselgelt ei sobiks sinna kõrts ega muud sellist,” sõnab abipastor Mäemets.
Abipastor selgitab
Kuidas kogudus Sagariste külla tekkis?
Margus Mäemets
Kuressaare Siioni koguduse
abipastor
Vaimulik ärkamine sai alguse imetervenemisest.
Ühel Võrsna küla vaimulikul koosolekul olevat küürus ja vaevaliselt kahe kepiga kõndinud Truu-nimeline pereema palve peale silmapilkselt terveks saanud, ajanud end sirgu, visanud kepid nurka ja austanud Jumalat. Uudis levinud kulutulena külast külasse ja isegi Võhksa mõisa omanik parun von Güldenstubbe tuli asja vaatama ning nägi imet oma silmaga. Nii tema kui ka veel paljud teised pöördusid usku.
Kogudus oli kuni II maailmasõjani suur ja jõuline, sõda pillutas aga inimesi laiali, hiljem siirdusid paljud linna ja liikmete hulk jäi tasapisi vähemaks.
