Marko Mumm

Oma üheksateistkümne aasta kohta on neiul kindlad vaated elule ja suhetele – ta teab täpselt, mida meestelt tahta ning kuidas vastassugupoolt kohelda. Jutuajamist alustab ta tavaliselt mesise naeratusega, mille varjus puurib oma ilusad silmad sügavale kaaslase sisse.

“Kevadel hakkab kõik kihelema ja tuleb tuurid üles kruvida, et suvel juba täie rauaga romaane nautida,” kirjeldab Monika ennast kevades. “Oleks ju kurb saata suve mööda ilma voodipartnerita.” Ilma erilise nukruseta hääles mainib neid, et kahjuks kipuvad kõik suhted, mis kevadel suure hooga alanud, sügiseks otsa saama. “Elan põhimõtte järgi, et parem jätta ise, kui saada jäetuks,” on Monika armuasjades konkreetne. “Kuigi talvel enne jõule ennast üksikuna leida pole ka meeldiv.”

VOODIS POLE MEHE IQ OLULINE. Kui Monika vaatab eelmisele aastale tagasi, siis mõlemad romaanid on tal tänaseks seljataha jäänud. Üks noormees on praeguseks vangi pandud ning teine osutus algselt meeldivaks, kuid pärast selgus, et härra, kellesse Monika armus, osutus inimkeha müüjaks. Ehk siis vahendas tütarlapsi välismaale oma ihu raha eest müüma. “Sellise inimese juurest tulin kohe tulema,” meenutab Monika. “Inimkehaga kaubitsemine on minu arvates jälk.”

Sel aastal pole Monika veel kevadist “ohvrit” välja valinud, kuid pea see siis juhtuda ei või. Tema arvates võib naine väga suure eduga eesmärgipäraselt armuda.

“Kõik sõltub tahtmisest, igat asja võib piisava tahtmise korral saavutada,” leiab ta. Siiani pole Monika tahtnud ühtegi suhet suvest kaugemale arendada. “Ütleme nii, et ma pole kohanud veel sellist meest, kes sobiks minu laste isaks,” ütleb ta hindavat seda omadust iga mehe puhul, keda ta võrgutama asub. Siiani nimetab ta oma meestuttavaid lihtsalt voodipartneriteks.

“Voodisse minnes pole ju mehe IQ oluline, voodis ei oma minu jaoks tähtsust see, kas ta on Balzaci lugenud või ei ole.” Monika leiab, et noorena tuleb kõike proovida. “Millal siis veel, kui mitte üheksateistkümneselt?” küsib ta. “Ma pole mingi Annabel Chongi tüüpi, aga leian, et tüdrukuga suudelda on näiteks normaalne.”

PÕNEV ON IHALDADA KÜTTESAAMATUT MEEST.VZ Margit Roosileht (20) ei tahaks uskuda nagu oleks kevad selline aeg, kus tingimata peab uusi ja romantilisi suhteid looma. Ometi kinnitab tema kogemus, et paraku just nii kipub olema. Eelmisel aastal hõljus Margit terve varakevade ringi maast palju-palju kõrgemal. “Leidsin ennast ülimalt armunud mehesse, keda tundsin tegelikult juba paar aastat,” meenutab Margit, kelle suust paistvad hambaklambrid reedavad süütut plikalikkust. “Kuid just kevadel lõid plaksatusega tunded lõkkele.”

Ja äkitselt hakkas Margit saama tavalisest rohkem telefonikõnesid. Kuid seegi kevadel hooga lahvatanud romaan jahtus suvepalavuses, sest Margit sõitis soojadeks kuudeks suvepealinna Pärnu ning seal kihav elu lükkas tema teele teisi, kel suveromaani mõtted meeles mõlkusid.

Margit nendib, et ka üks tema kõige pikemaid suhteid, mis algas kümnendas klassis, sai alguse just kevadel. See romaan kestis kokku aasta. Need kaks lugu, millest Margit on rääkinud, ei lõppenud tema jaoks traagiliselt, kuigi ette on tulnud ka valusaid armumisi. Kõige põnevamateks armumisteks peab aga noor daam selliseid juhtumeid, kui mees on kättesaamatu.

“Sellist meest ihaldada on põnev,” arvab Margit. “Mõnikord aga, kui seesama ihaldatu hakkab ise huvi üles näitama, kaob kahjuks minu huvi.”

Margit leiab, et kevadistel armumistel on nii head kui ka halvad küljed. Kuna sügisel tahab ülikool Margitilt eksamite tulemusi, siis ühest küljest kannustab romantiline suhe õppima. “Kui aga mõelda, mis õpitust meelde jäi, siis meenub ikka ja ainult armastatu,” vaeb Margit kevadise armumise negatiivseid omadusi. Kui Margitil kaob isu süüa ja magada ning kõhu alt on pidevalt õõnes tunne, siis on ta armunud. “Siiani on tegemist olnud armumistega, arvan, et päris armastust pole ma kogenud.”

VÄLISMAA MEHED TAHAVAD MITUT NAIST. Kevadele seab võrdusmärgina armumise taha ka tantsijana elatist teeniv Tatjana Aavik (27). Kui taevast kallab vihma ja lörtsi ning tuul undab kõrvus, vaatab Tatjana enda ette maha ja üritab kiiresti kulgeda kodu ja töö vahet.

“Teen trenni, siis esinen, käin poes ja loen kodus raamatut,” kirjeldab Tanja oma sügis-talvist rutiini. “Üldse ei näe teisi inimesi ning vihmase ilmaga võõraga kohtuma minnes haarab mind nukrus ja hirm.” Niipea, kui esimesed kevade ilmingud välja tulevad, lööb ta õitsema.

“Käin pea püsti ja vaatan kõigile julgelt silma. Tavaliselt lõpeb see mõne tutvusega, mis kevadele ja suvele uue jume toob,” sõnab ta. Oma töö tõttu puutub Tanja kokku välismaalastega ning kuni eelmise aastani suhtles ta nendega aktiivselt. Mujal maailmas elavatest meestest pole aga ükski otsustanud siia pidama jääda.

“Nad kas sõidavad minema või leiavad, et siin on liiga palju ilusaid tüdrukuid, et ainult ühega ennast siduda,” kirjeldab tantsijanna, miks ükski suhe siiani üle suve pole kestnud. Eelmisel kevadel aga armus Tatjana kohalikku noormehesse ning on siiani temaga õnnelikult koos. “Inimesed peavad enne sidumist veetma koos kevade, suve, sügise ja talve.” Kui kevad läbi saab, tahaks daam oma suhet kuidagi formuleerida.