Narva parteijuht ehitas pudelitest maja

Kriuksatades avaneb uks. Paljastub seninähtamatu ime. Läbi tuhandete klaaside kumavad päikesekiired joonistavad kummaliselt helendavaile seintele imelisi mustreid.

Võlvikaar sihib taevast. Kas seisan pühaduselummas, Sixtuse kabelis? Ei! Hoopis Narva suvilakooperatiivis “Progress”. Restoranidirektor Mart Pung on sinna ehitanud pudelitest maja.

PEETI HULLUKS. Aastate eest seisis Pung nõutult oma aianduskrundil, ümberringi pudelilasu. Lapsed pidasid hulluks, naine ähvardas lahutusega. Kõik seepärast, et kakskümmend aastat Narva erinevaid toitlustus-

asutusi juhtinud Pung ei visanud ära oma klientide poolt tühjaks joodud taarat.

Pung kandis pudelid, mida taarapunktid ei tahtnud oma krundile. Kokku nii 25 000 tükki ehk 1500 kasti. Arvas, et ehk kunagi läheb vaja. Nüüd tuli otsustada. Majaehitamise plaani toeks oli kunagi filmis nähtud pudelehitis.

Esimese proovina ladus Pung aeda. Kaks rida pudeleid, suud sissepoole, põhjad väljapoole ja segu vahele. Ja kui töö lendama hakkas, vohmis ta korraga terve inimkõrguse aia püsti.

HIGISTAS ÖÖSEL. Aga klaaspudel on sile, mitte krobeline nagu tellis. Pudelid hakkasid libisema, aed viltu vajuma. Direktorihärra jooksis terve öö ümber aia, toestas ühelt poolt, nügis teisalt. Sada korda järjest. Kui segu viimaks koidukiirtes kõvaks läks, oli Pungal võhm väljas, kuid aed püsti. Ja seisab senini. Naabripoiste puruks löödud pudeleid on lihtne mördi seest välja puurida ja uutega asendada.

Edasi olid abiks töömehed. Algul närisid küüsi, hiljem nõudsid aga pudelilisa. Seinad kerkisid, tarkust tuli juurde. Kasvõi sellist, et ühte seina saab panna vaid ühesuguseid pudeleid. Muidu kisub kiiva.

Ühel hetkel kui seinad kõrgusid, tuli ‰ampusepudelitest kitsas kätte. Pung läks taarapunkti. Sealsed sullerid tahtsid ühe tühja pudeli eest saada kroon seitsekümmend. Ise võtsid neid vastu kümne sendi eest. Pung läks seepeale prügimäele, tegi sealsete elanikega kaupa – 20 senti pudeli eest. Ja taarat tuli prügimäelt kui Vändrast saelaudu.

Mullu sügisel sai maja valmis. Osa paarikümnest tuhandest pudelist soojustab vanu puidust välisseinu. Üks ruum, kabelit meenutav puhketuba on ainult klaasist.

Naabrite voorimine Punga imemaja juurde ei tahtnud lõppeda. Nüüd olla paar tegelast lubanud, et kasutavad vana taara kevadel ka oma ehitiste juures ära. “Progressi” Narva jõe veerde võib kerkida klaasilinnak.

KUULUS PARTEIBOSS. “Mul on oma partei,” ütleb Pung silmis kaval tuluke. “Kui inimene tuleb mu kõrtsi “Rondeel”, astub partesisse, tasub liikmemaksu. Kui läheb välja, siis astub parteist välja. Mingeid kohustusi ma talle ei sea, aga millegipärast on kõik mu parteis õnnelikud,” räägib Narva kuulsaima söögikoha direktor. Ja liikmeid on Punga parteis tuhandeid, alates presidendist ja peaministreist, kes Narvat väisanud. Piirilinnas on kirjutamata seaduseks: kõik kõrged külalised käivad vaid Punga juures “Rondeelis” söömas. Vene piirivalve on Pungale ka kiidukirja ja auraha andnud. Pung arvab, et eks ikka selle eest, et tal nii hea partei on.

“Nalja peab ka saama,” ütleb Pung juba mitmendat korda. Viimane Punga nali pudelimaja ehitamise kõrval on kuulsate Sampo kindlustajate plindrisseajamine. Nimelt peavad kindlustajad pudelmaja kohustuslikuks kindlustamiseks ära hindama ja kuhugi kategooriasse kandma. Et kas puit või kiviehitis jne. Paraku pole pudelimaja jaoks kategooriat olemas, kindlustada aga vaja.

“Õigest mehest peab surma järel maha jääma mägi tühjaksjoodud pudeleid ja kari nutvaid naisi,” tsiteerib Pung vene vanasõna ja osutab suvilale: “Minu mägi on siin!”. Naiste koha pealt ta ei kommenteeri.